Šveitsi 1 päev

Me ööbime Arolla külas kohas nimega Hotel du Glacier, ehk liustikuhotell. See asub ca 2000m kõrgusel. Alates 2400 m loetakse kõrgmäestikuks ja alates 3000m peaks lisahapnik kaasas olema, et vältida mäestikuhaigust.
Margus teadis rääkida, et inimesed on ilma lisahapnikuta ka Everestil käinud(8800m). Ma ei tea kas mul on mäestikuhaigus, aga pea on paks ja kohati peab kaks korda järjest sisse hingama, et piisavalt hapnikku saada.
Siiasõit oli elamus omaette. Alates Siomi linnast, kui kiirteelt maha keerasime, algas mäkketõus: ca 40 km kulges tee spiraalis ümber mäe. Sõitsime seda päris kaua - alla tunni. Mida kõrgemale jõudsime seda kitsamaks tee muutus ja seda sügavamaks muutusid kuristikud tee ääres ja seda vähem oli keegi tee äärde kaitsepiirdeid viitsinud panna. Tee oli jõledalt käänuline ja pimekurve täis tikitud ja palju oli neid kohti kus päris kindlasti kaks autot kõrvuti ei mahu. Meil õnnestus nii sõita, et keegi vastu ei tulnud. Kohati oli siiski suudetud ka siia ehitada sildu ja tunneleid. Tunnelid olid seest hästi vahvad - looduslikust tahumata kivist nagu ürgaegsed koopad. Järskudele mäejalamitele oli ehitatud miniatuurseid maakivist ja ka puidust majakesi. Mõned isegi mitmekordsed. Neid oli erinevaid värve ja see tekitas tunde nagu oleksin sattunud kuhugi muinasjutu linnakesse või nukumaale.
Margus teab, et talviti on siin suurem turimishooaega- siin käiakse suusatamas.
Hotelli ette jõudsime kell 21, väljas oli 4 kraadi ja tibutas vihma. Otse meie ees laiusid hiiglaslikud mäeahelikud- olime peaaegu samal kõrgusel kui lumepiir.
Hotell oli hästi armas ja hubane. Meie tuba oli avar ja rõduga. Rõdult avanes vaade vägevatele mägedele.


Siseviimistlus oli kogu hotellis põhiliselt puit ja soojad toonid. Saime valida vanniga või dušiga toa vahel. Rõdu oli mõlemil. Valisime vanniga toa. Ja samal õhtul kohe ka kasutasime. Polnud ju mitu päeva korralikult pesnud ja jahe oli ka- nii et soe vann oli ülimõnus.
Täna sõime kell 9 hommikust ning põrutasime kohe matkama. Margus tahtis mind viia ühe helesinise mägijärve (Lac Bleu)äärde, kus ta oli kunagi käinud. Kohe alguses takistasid me teed harilikud šveitsi inimsööja lehmad. Et õige mäe jalamile saada pidime minema üle nende karjamaa. Aga nii kui üle elektrikarjuse astusime (ma muide võtsin sellest paljaste kätega kinni- ei olnud väga valus, natuke torkis ainult), kohe hakkas terve kari musti, sarvedega elukaid meie poole tormama.


Hüppasime tagasi, elukad jäid seisma. Niikui tahtsime uuesti proovida- nemad kohe ligi! Sellised suured metallist kellukad kaelas kolisemas. No ei julgenud igaksjuhuks proovime minna. Mine neid välismaa veiseid tea! Aga iludused olid nad küll- pikema musta karvaga mis kohe läikisid! Hakkasime siis õnnetult mööda nende aeda minema, riskides kõrvalasuvasse jõkke libiseda. Peaegi nägime, et meid tuli päästma üks pikakasvuline talumees kirju karjakoeraga. Talumees rääkis prantsuse keeles, et me lähme vales suunas ja juhatas kuhu peaks minema ja üksiti eskortis meid läbi verejanuliste veiste karjamaa.
Edasi tuli poolteist tundi mäkke tõusu. Mina mägironisin, aga Margus mägimatkas. Mäeküljel kasvas põhiliselt lehise puud- pehmete pikkade okastega.


Loodus oli uskumatult erk ja värske. Kitsuke kivine jalgrada, mida mööda tibusammul astusime, lookles samuti sinka-vonka, sest otse minnes oleks tõus liiga järsk olnud. Iga natukese aja tagant jäime seisma ja puhkasime. Minul hakkas füüsilisest pingutusest nii palav, et koorisin mitu kihti riideid maha.
Lõpuks jõudsimegi järve äärde. Vesi oligi täiesti smaragdsinine! Täiesti! Kõrgmäestikust voolas sinna järve kärestikulisi jõgesi, mis omakorda järvest alla külasse voolasid. Arvan, et olime tõusunud paarsada meetrit. Olime jube väsinud.



Lõunasöögiks püüdsime järvest suure hõbedase kala ja teime uhhaad! No... olgu...tegelikult sõime lõunaks jälle oma Tallinnast kaasa võetud võileibu. Polnud häda midagi, aga otsa nad veel ei saanud...deem. Natuke puhanud ja pikutanud arvas Margus, et tahaks ikka lumeni matkata ja lähme aga edasi.


Selge see, et kui ma poleks eelnevalt intensiivselt trenni teinud poleks ma ka sinna järveni end vedanud rääkimata edasiminekust. Aga kõndisime veel poolteistundi üles, kuni mäetipuni. Edasi tuli jälle org ja taamal uus mägi. Tipp oli päris karm. Lund hakkas ka veel sadama ja päike kadus ära. Aga väga võimas tunne oli. Arvan, et olime umbes 2400m kõrgusel. Igaljuhul meil mõlemal läks peas raskeks ja kõrvus kumises.


Allatulek võttis 2 tundi ja oli kõige koormavam varbaküüntele mis allatulekul pidevalt vastu matkasaabaste nina olid surutud. Ja kõrvad läksid pidevalt lukku.
Mõndadesse kõrgematesse kohtadesse olid pandud ristid. Proovisime lugeda, mis neil kirjas, aga peale aastaarvude ei lugenud midagi välja. Ühel oli 1958 ja teisel 1976. Alloleval pildil on näha ristid koos kummitusega.


Õhtul sõime restoranis priske eine, Margus sõi kivil küpsetatud lammast ja mina sõin kohalikku sinist siga.

- Posted using BlogPress from my iPad

Läbi Saksamaa

Kell 7 korjasime oma kodinad kokku ja panime ajama. Otsustasime et sööme ja kasime end siis kui vihm üle jääb.Vihma sadas nii, et hall olid taevas ja maa. Kiirteel sõitsime udutuledega, nähtavus oli kehv. Sooja oli ka ainult 13,5 kraadi.
Vastassuunas oli juhtunud mingi õnnetus ja üks sõidurida kolmest oli kinni. See tingis seal mitme kilomeetripikkuse ummiku.
Lõunapausi tegime rekkajuhtide peatuskohas. Väga jubedad välikäimlad olid. Tõsiselt. Seal oli üks ilus pika patsiga mustlastüdruk, kes kussutas last kätel. Möödudes naeratasin talle. Mis oli saatsulik viga. Ärge kunagi naeratage mustlasele! Kuna me ei suutnud talle segeks teha, et me tõesti ei soovi seda puhtast kullast klotserit osta, andis Margus talle 1 euro, et ta ära läheks. Mina arvasin, et ei tohiks nii nõrk olla ja niimoodi raha anda. Margus küsis, kas teiste aitamine on nõrkus? Mm jah, tegelikult on tal õigus...ei ole.
Sõime puude all pingil oma lõunat, mis olid kodust kaasavõetud võileivad. Jälle. Ilm oli jälle ilusam ja sooja oli juba üle 20 kraadi. Olime jõudnud Frankfurdi lähistele. Ca 700km veel.

Šveitsi esimene linn oli Basel, kuhu jõudsime kell 17.30. Vihma jälle sadas. Margus ostis bensiinijaamast šveitsi kiirteede kleepsu, kuigi me pidime ainult mõned sajad kilomeetrid seda kasutama ja kleeps oli mõeldud aastaks ajaks. Aga Margus ütles, et tema tahab viisakas olla! Nüüd veel nats alla 300 km ja oleme kohal.

Šveitsis oli hästi armas sõita. Tee läks üle sügavate orgude, nii et orus kasvavad suurte kuuskede ladvad olid meie kõrgusel. Ja läbi tunnelite mis läbisid järske mägesid. Mäed olid kaetud kas lopsaka erkroheliste sametpehmete niitudega kus kohati olid ära eksinud armsad vanaegsed linnakesed. Kohati aga paksud kuuse- ja lehtpuu metsad. Taamal, lumised pead pilvedes, oli aimata Alpi mägesid, mille vahel mõtisklesid rahulikud järvesilmad.


Sõit kulges prantsuse piiri ääres lõunasse, kus jõudsime Itaalia lähistele. Linnakesed millest läbi sõitsime muutusid järjest lõuna-euroopa hõngulisemaks.


- Posted using BlogPress from my iPad

Läbi Rootsimaa

Meie A Premimum klassi kajut asus kõrgeimal laevatekil, 9 korrusel, ja kajutis oli mõnus kaheinimese voodi ja päris suur aken. Nii uhkes kajutis polnud me kumbki varem sõitnud ja siinkohal tervitan Rainat!



Nosisime oma Selverist kaasa ostetud pirukaid ja vaatasime telekat ja ma lugesin Margusele raamatut ette. Vahepeal käisime ka laeva estraadishowd kaemas, aga suht varakult ronisime põhku. Hommikusöök oli planeeritud laevas, ja olime ühed esimestest laevarestoranis. Minu eesmärk oli seekord niimoodi süüa, et taldrikusse midagi järele ei jääks. Mul on äärmiselt loll komme taldrik täis kuhjata rootsi lauas ja enamus järgi jätta- nagu oleks pool elu näljas olnud ja ei oskaks normaalselt oma nälga hinnata. No peaaegu õnnestus! Pärast sööki mängisime kajutis ipadis rallisõidu mängu - põhiliselt Margus mängis ja mina elasin kaasa. :)
Lõunaks sõime kaasatehtud võileibu ja kokakoolat armsa Vatterni järve kaldal Ödeshögi linna lähedal.


Aega aitasid lühendada sellised mängukesed, et "arva ära mis sõna ma mõtlen" ja " arva ära mis laulu ma vilistan". Uskumatult raske on muide vilistada Juulikuu lund! Sõnaarvamismängus kapituleerus Margus sõna juures "pissihäda". Kas see on koosneb molekulidest ja kas see on meil praegu autos kaasas?
Üldiselt läks sõit Stockholmist Malmö lähistele kiiresti ja kergelt ja võttis suhteliselt täpselt sama palju aega kui eelnevalt Google maps oli pakkunud - 7,5h(660km). Teed olid väga head, ummikuid polnud ja loodus oli väga kaunis - haritud põllud ja lopsakad aasad, kaljunukid ja puudesalud ja kohati kuppelmaastik nagu Lõuna- Eestis ning valged lehmad mereäärsetel niitudel rohtu krõmpsutamas. Ilm oli kah autos sõitmiseks paras- mitte väga soe, aga päikseline ja kohati saime ka sahmaka vihma. Aga mida lõuna poole jõudsime seda soojemaks läks. Kui Stocholmis oli 15 kraadi siis Taanis oli juba 18,5 kraadi.
Meeldejääv oli võimas sild mis kõrgus üle väina ja viis Rootsist Taani.


See pidi olema tasuline- Margus pani kaardi automaati, aga pin koodi ei küsinud ja värav tehti lahti. Ei tea kas siis võttis raha? Ju ikka võttis kuidagi. Ja Visa Elektron Statoili bensujaamas maksta ei tahtnud, Visa aga küll.
Jõudsime 19.30 Rodbyhavenisse, lunastasime praamipiletid (auto + 2 inimest 619 taani krooni) ning veerand tunni pärast saime praamile. Scandlines sõidab 24h ca poole tunniste vahedega. Praam sõitis kolmveerand tundi. Saksamaale Puttgardenisse jõudes sõitsime 90 km Arolla(Šveits)suunas ja kell 21.30 jäime ühte telklaagrisse Lübeki külje all - Lübeck Camping. Praamilt telkimiskohta sõtsin mina ja kohe oli tüli majas. Ei oska ma käike panna õige sujuvusega ega pedaale vajutada. Ja mulle ka ei meeldi sõiduõpetaja kõrval sõita, kes kullipilguga igat liigutust jälgib ja parandab. Nii me siis mossitasime terve õhtu. Selge see et kummalegi sobib paremini teine roll- mulle kaardilugeja ja Margusele roolihoidja. Kohalejõudes kobisime suht kohe magama. Öösel hakkas vihma sadama ja sadas hommikuni.
Posted using BlogPress from my iPad

Enne minekut

Loomulikult on ikkagi kõik asjad kuhjunud viimasele minutile. Ehkki hakkasime vaikselt ettevalmistusi tegema juba talvel. Õnneks on trajektoor enam-vähem paigas ja esimesed ööbimised ka bronnitud ja laevapiletid taskus. Kava on siis selline - laevaga Rootsi, sealt autoga läbi Taani Saksamaale kus ööbime ja siis edasi Šveitsi kus viibime mägedes paar päeva. Edasi Prantsusmaale, kus Nizzast praamiga Korsikale viieks päevaks ja siis tagasi. Seejärel sõidame mööda Vahemere rannikut lääne poole, peatudes paari-kolme päeva kaupa erinevates kohtades. Seejärel keerame otsa ülespoole ja läbides tõenäoliselt Lyoni ja Nancy linna jõuame kirde-Prantsusmaale, kus edasi Saksamaa ja Taani ja Stocholm. Saksa - Prantsuse piiril pidi olema üks tore lõbustuspark, kus saab kohtuda oma sisemise lapsega - püüame seda ka oma teele sättida! Panustame pigem heale söögile ja loodusele, kui magamiskohtadele ja linnadele ja muuseumitele. Aga mõistlikul määral tuleb vist kultuuri ka tarbida. Ehkki mina ütlesin kohe Margusele, et ärgu lootkugi, et ma hakkan päevad läbi ühe kivihunniku äärest teise jooksma ja kõiki mälestisi ja muuseume külastama :). Õnneks ta oli sellega väga päri ja otsustasime, et mõned "kivihunnikud" vaatame siiski ära. Mina tunnetangi tegelikult kultuuri kõige paremini läbi selle maa köögi ja inimeste ja looduse. Kaasas on mul mõned rauged Lõuna-Prantsusmaa fiilinguga romaanid, mis aitavad veelgi enam sisse elada - nii palju kui selle lühikese 3nädalaga jõuab. Prantsuse keel on nüüd selge kui vesi ja ootan kannatamatult praktikavõimalust!