Nizza lähistel 1 päev

Korsikalt tagasi jõudnudna lasime tomtomil end viia Vallon Rouge'i nimelisse kämparisse. Siin veetsime neli ööd- algul ostsime kaks ööd, siis tellisime ühe juurde ja siis veel ühe. Mõnus. Vabadus. Kuhugi ei pea minema ja võid iga kell ümber mõelda kui mõni mõte tuleb.
Esimesel õhtul käisime Nizzas söömas. Kogemus oli üllatav. Täiesti kreisi linn. Täiesti kreisi liiklus. Kell oli umbes 9 õhtul ja oli hämardumas. Linn oli metsikult autosid täis. Pargiti üksteist mitmekordselt kinni. Inimestele poldud ruumi jäetud, nii jalutasid nad sõiduteel nagu kari karjamaal - täiesti suvaliselt ja neid oli palju. Kõik parkmismajad näisid olevat complete- st täis. Aegajalt oli tänaval elektrooniline tahvel parkimismajade vabade kohtade kohta- enamasti oli seenumber 0 või 1. Äärmisel juhul 2. Aga selleks ajaks kui sa sinna nimetatud parkimismajja jõudsid oli seenumber muidugi 0 juba. Me tahtsime parkida Palais Massena parklasse, et selle kõrval asuvasse La Koteau restorani sööma minna. Kuna see meil ei õnnestunud, otsustasime lõpuks otsa ringi keerata ja kämpingu poole tagasi sõita. Kämping asus ca 15 km kesklinnast, Nizza linnapiirist väljas. Ja kui just hakkasime ära minema, jäime punase tule taha toppama ja äkki Margus näeb, et meist paremal on just see La Koteau restoran. Äh, mismoodi? Ja kohe nägime ka Palais Messena parkimismaja selle kõrval. Meie meelest pidi see hoopis teises kohas olema. Tuli välja, et on olemas Messina parkla ja Palaise Messina. Ja meie oma oli selline väiksem ja rohkem kesklinnast väljaspool ja vabu kohti oli ka. Nii et esialgse plaani tegime teoks.
Tegu oli täiesti rannaäärse söögikohaga, seega sinna sai ka plätudes sisse. Kesklinna omadesse shortsides ei lasta- me tegelikult panime end korralikult riidesse, kuna meil polnud aimu kus kohas meie restoran täpselt asub.
Toit oli muidu hea, aga portsud olid ebainimlikult suured. Meie kummagi toidu oleks võinud kahepeale võtta ja ka siis poleks magustoit mahtunud.


Selline liialdamine meile eriti ei meeldi- see rikub toidu hõrgu maitse ära ja tahtes taldikut ikka lõpuni süüa, muutub see maitsev toit juba vastumeelseks. Suurele pingutusele vaatamata ei suutnud me kumbki oma taldrikut lõpuni süüa. Mina tellisin delikatessi - toored hiigelkrevetid koos poole homaari ja kolme krabisõraga. Kõik olid toored, või no soolvees vist olnud. Mulle toodi terve arsenal riistu, nagu oleksin kirurg või vähemalt hambaarst, et krabi lihani jõuda.


Oleks kurgumulguni piisanud 4 kreveti ja üks sõrg ja pool homaari! Margus tellis mereelukad paneerituna, neid oli ka treve suur kandikutäis. Mingist magustoidust ei saanud juttugi olla.
Hiljem jautasime kuulsal Nizza rannapromenaadil - Promenade de Anglais. Väga kirev seltskond oli seal koos ja iga natukse aja tagant muutus kõrvu ulatuv muusika. Seal oli vanamees bussiga kes lasi vanu hitte ja ise mängis trumme, seal oli aafrika trummidega romaanlastest noormehi kes ägedalt ka tantsu vihtusid, samuti oli seal koht ladina- ameerika rütmide jaoks, kus terve hulk inimesi, nii noor kui vanu salsat tantsis. Ja ei puudunud ka tavaline klubimuss. Inimesed olid end enamasti kenasti üles löönud- naistel meigid ja kontsad ja meestel geelid ja valged särgid. Aga oli ka plätusid ja rannakleite. Selline erutav varajane peomeeleolu- seltskonnad polnud veel välja kujunenud ja poisid ja tüdrukud olid veel omaette.


- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Route de la Colle-sur-Loup,Roquefort-les-Pins,France

Nizzasse tagasi

Ei no tore tore! Olles laevaga täpselt poole peal Korsikast mandrile, ehk sõitnud kolm tundi hakkas laev äkkitselt põrisema kõvasti ja seejärel saabus vaikus ja tuled kustusid ja ma märkasin et laev seiskus. Keset ulgmerd. Ei no hästi mõnus! Kuulsin veel ka mingeid signaale- lühikesi ja pikka ja veel lühikesi. (üld häire oli 7 pikka ja üks lühike ja need oleks pidanud ka kõvemini olema).Võibolla kujutasin ette, igaljuhul keegi ei liigutanud. Margus oli magusasti maganud ja tõusis nüüd selle vaikuse peale ka üles ja oli jumala rahulik. Mina muidugi korjasin kõik asjad kokku ja olin valmis päästevestide poole startima endal kepsud värisemas. Ma nii karstin, et süda läks pahaks. A paistis, et ma olin ainuke, sest keegi eriti välja ei teinud- vaid mõned üksikud venisid akna juurde asja kaema. Korra märkasin ka kollase pintsakuga laevarestorani kelnerit kandikuga , kes rahulikul sammul tühje klaase koristas. Teeskleb! Raudselt! Nii kui oma kandikuga nurga taha jõuab, lendab kandik nurka ja tädi tormab ummisjalu ainukese päästeparve poole! Kindlasti! Mina ei pidand kauem vastu ja peksin Marguse ka üles, et lähme nüüd kogunemiskohta. No igaksjuhuks. Margus muigas, aga tahtis siiski kaasa tulla. Teame, teame- Titanic oli ka poolenisti juba põhjas kui restoranis ikka inimesed veel sõid ja tantsisid ja orkester mängis. Vastik oli sellises vaikuses keset merd laevaga lihtsalt seista ja lainetel loksutada. Seistes loksutavad lained laeva palju rohkem kui sõidu ajal. Mingit infot ei antud. Kuna mul on komme igas olukorras kõigepealt kindlaks teha põgenemisvõimalus, siis olin juba laevale astudes esimese asjana läbi lugenud kõik ohutusreeglid ja hädaolukorra juhised- kindlaks teinud päästevestide ja parvede asukoha ning kogunemiskoha ja teadvustanud hädasignaalide pikkused. Neurootilised inimesed muide elavad kõige kauem, sest nad lihtsalt on nii neurootilised, et avastavad kõik hädad, haigused varakult ja nende treenitud nina tunneb iga kahtlase olukorra lõhna juba kaugelt ära. Ehkki enamasti ei ole tegu mingi kohutava haiguse ega ohtliku olukorraga. Läksime kogunemispunkti- laeval oli kõik normaalne. Ehkki nägime paari mundris meeskonnaliiget raadiosaatjaga (mulle tundus, et ärevalt) rääkimas ja kiirelt (mulle tundus, et kahtlaselt) ringi sebimas. Prantsuskeelest eraldasin sõna "navigatsioon". Ei no tore! Nüüd, endal navi aparaadid nässus ja ei tea ise ka kus me oleme siin ulgumerel onju! Vbla triivime juba kuskil Bermuuda kolmnurgas! Käisime korra ka tekil- seal oli rahulik- paar inimest seisis reelingul ja kuskil 10 mintsa pärast laev käivitas uuesti mootori ja nõka- nõka hakkas vaikselt liikuma. Kuhugi. Navigatsiooniaparaat ju nässus! Fotolt on näha vees heledam koht kus laev sõitu alustas, ja kus enne seisnud oli.


Lõpuks anti valjuhääldist ka kaks korda prantsuskeelne teade, et oli tehniline probleem navigatsiooniga ja see on nüüd lahendatud! No linnuke, laula, laula- usun ma sind jee! Inglise keeles midagi ei öeldud- ehkki kõik muud teated on laevas alati ka ingliskeeles olnud, nagu nt sõitma hakkamine ja hommikusöögi pakkumine ja sadamasse jõudmine. Ju siis need olid lindilt. Mina tundsin end päästevestide kõrval kõige mõnusamalt, aga peagi alistusin Marguse soovile minna tagasi salongi pehmete diivanite peale magama. Mina muidugi magama küll ei kavatse jääda. No paistab, et seekord läks hästi. Aga ma usun, et sellises olukorras ei saa olla liiga ettevaatlik, parem ülehinnata kui alahinnata. Estonias ju pääsesid ka ainult need kes esimese raksu peale neurootiliselt tekile tormasid - ja neid oli 10% reisijatest. Kahjuks ülejäänud enamuses uppusidki...
Oeh, mul läks isegi lõunasöögiisu ära! Mis minupuhul ei ole väga tavaline.

No 57% reisit on läbi ja ka 70% eelarvest. Õnneks on eelarve sisse arvestatud ka tagasisõidupiletid- nii et me oleme suht tasakaalus!

- Posted using BlogPress from my iPad

Korsika viimased päevad

Kobisin juba kell 7 telgist plääžile. Kirjutasin blogi ja lugesin raamatut.


Käisin sada korda ujumas- vesi oli soe, umbes 26 kraadi. Aga muidu oli rand jamapoolne- liivapõhi ja aeglaselt läks sügavaks. Aga vesi oli sege. Lõunaks tegime priimusel jälle toreda eine ning korjasime oma kodinad kokku ning hakkasime sõitma Bastia poole.


Hotelli leidmine oli suhteliselt keeruline, sest ei kodulehel ega booking.comis polnud antud täpset aadressi- oli ainult tänavanimi. Või ma vähemalt arvasin, et see on tänav. Tegelikult oli see üks pudru ja kapsad. Oli vist antud tänavanimi kust oleks tulnud villesse (külasse) pöörata. Küla tähendas siis ca 400 m kesklinnast mööda mäge kõrgemale. Aga paari abivalmis kodanikuga leidsime õige koha lõpuks ikka kätte!
Koht oli täielikult hurmav! Fantastiline!


Mäejalamile oli ehitatud kuidagi väga armas lilli paksult täis aed, kust ei puudunud ka sidrunipuud ja mandariinipuud. Ning bassein. Ja loomulikult vaade merele. Meie tuba oli üliarmas ja väga mugav ja puhas ning suure rõduga, kust avanes kõigele suurepärane vaade.


Rõdul me korraldasime ka toreda söömaaja. Pimeduse varjus tassisime üles oma priimuse ja poti ja tegime pastat. Sõime juurde õunu, sinki, saia ja veini ja mahla ning ühe suurepärase tiramisu!


Poti koos ülejäänud pastaga peitsime kappi mustapesukoti alla, et keegi ei avstaks!
Järgmise päeva lebotasime selles suurepärases aias ja basseini juures. Pealelõunat aga läksime autoga linna. Parkisime sadamasse ja läksime tutvuma Bastia vaatamisväärsusega - tsitadelliga! Bastia oli üldse ääretult armas, vanaegne madal linnake, kuid tsitadell oli midagi meie vanalinna laadset.





Vanad paksude seintega hooned mäejalamil valvamas vaenalse tulekut. Kahjuks muuseumisse meid ei lastud- ei saanudki aru miks: sulgemiseni oli veel pool tundi. Aga keegi neist ingliskeelt ei rääkinud ja nii ladusast prantsuskeelest sain aru mina ainult seda et on liiga hilja ja oleks pidanud tulema tund aega varem, sest muuseumi külastamiseks kulub 1,5 h. No mida iganes!
Ning oma viimase ja suurepäraseima õhtusöögi sõime tsitadelli avatud restoranis La Vista, millelt avanes avar vaade linnale ja jahisadamale.


Menüü oli loomulikult ainult prantsuskeelne. Nagu ka kelner. Tõlgin menüüd:


Mina tellisin nn päevakala, mille hind oli restoranis 100g kohta ja kala liik sõltus sellest mida kaluritel pakkuda oli hommikul. Mulle toodi valida kolme toreda hõbedase kalapoisi vahel - valisin keskmise. Margus valib alati keskmise, ükskõik mille vahel siis valida on. Mõistlik tegelikult - aitab ära hoida äärmustesse kaldumist! Margus tellis samasuguse asja ainult homaariga. Aga kelner teatas et suurt homaari ei olegi ja et soovitab selle asemel kolme mereanni vaagnat - seal on kalafilee, kaheksajalad ja langust.
Kui meie kala valmis sai, toodi ta kgu toreduses meile näha, ning kelner fileeris ta serveerimislaual mu taldrikule.


See kala oli ülimaitsev! Hõrk, valge, pehme, luudeta....valge veiniga veel eriti hea. Kala nimi oli poisson de la roche- kaljukala. Lisandiks oli väikeste karpide ja muude mollusktega mahlane riisipuder - see viis keele alla ning pommu ja teiste aedviljadega küpsetatud soe salat. Marguse langust ja kaheksajalad olid ka väga maitsvad. Aga kala oli mingi suure kala filee - natsa puine oli, nagu tuunikala.


Mahtus ka veel magustoit mis oli samuti ülimaitsev. Mina tellisin pannacotta ja jäätise seguses magustoiidu iirise ja kogikestega ja Margus tellis viigimarjakoogi lilla jäätisega


Homme väga vara hommikul lahkume korsikalt.
- Posted using BlogPress from my iPad

Korsika esimesed päevad

Praam jõudis Ajjacco sadamasse laupäeval vastu ööd. Meie hotell oli kesklinnas kohe sadama kõrval ja peatee ääres. Probleem oli ainult selles, et autot ei olnud võimalik parkida ega isegi seisma jätta, kui tomtom teatas et "Olete jõudnud sihtkohta!". Nii me siis sõitsimegi edasi, lotuses leida mõni koht ümberpööramiseks või parkimiseks. Tänavad olid jõle kitsad ja kõnniteed sammuti ning liiklus väga tihe. Margus keeras ühte põiktänavasse, mis oli ka ülikitsas ja läks veel järsult mäest üles. Kallaku peale ka seisma ei saanud jääda...ühesõnaga olime sõtnud tubli kilomeetri kui Margus, higimull otsaees ja ärevus silmis, lõpuks peatuda sai. Lõpuks saime nii, et Margus peatus hotelli lähedal parkimise keelu all ja jäi autosse ja mina läksin võtit sebima. Tavapärast receptionit sellel hotellil ei olnud, aga uksekella peale tuli öövaht, kes atas mul nn automaat registreerimist teha- see käis seina sees oleva automaadiga, mis nägi välja nagu pangaautomaat. Sinna tuli panna oma reserveeringu kood ja raha asemel kukkus letti võti! Selle aja jooksul oli kavalpea Margus leidunud mõned meetrid eemal parkimiskoha- tegemist oli väikse kallaku peal olev kitsa tupiktänavaga. Hommikuks oli ainult mingi neli autot meid kinni parkinud. Tundus, et see on siin jumala normaalne ja tavapärane asi. Mingil hetkel tuli veel viies ja parkis omakorda kõik teised kinni.
Hotell ise oli 19. sajandil ehitatud massiivsete paksude seintega hoone. Väljast tuli keerata kangialla mis ühtlasi oli ka hotelli koridor- st välisust kui sellist ei olnudki.


Ruum oli pisike kuid äsja renoveeritud- koos kondi ja kõige vajalikuga. Väga mugav ja puhas. Vaadet ainult polnud- aken oli sisehoovi ja seal käis parasjagu vilgas ehitus.
Järgmisel päeval käisime turul- ostsime kohalikke hõrgutisi - soolatud liha, oliive ja aprikoose ning roosa veini ja loomulikult värske baquetti ja pistsime oma hotellitoas lõunaks kinni.


Pärast lõunat käisime aga Napoleoni sünnikodu kaemas. Sellest oli tehtud muuseum - see oli kortermaja moodi 3 kordne maja.


Napoleon sündis 1769 aastal keskaadliku perre. Isa oli itaallane ja ema prantslane, või oli vastupidi. Igaljuhul lõpuks sai ta Prantsusmaa imperaatoriks ja Itaalia kuningaks.


Kogu see linn on nau üks väike armas vanalinn. Huvitav on see, et selles linnas ei ole nii palav, kuna tänavad on kitsad ja majad kõrged, pakub see mugavat varju jalutamisel. Ehkki temepratuur on ca 32 kraadi, vähemalt päike ei kõrveta.



Ja täitsa õhtul käisime ühes kallimas restoranis mida soovitati ka LP-s, et tähistada oma aastapäeva. Nime enam ei mäleta ja fotokat ka kaasas polnud. Toit oli maitsev ja oma klassile vastav, aga midagi jäi nagu puudu - sõime meriahvenat ja mediumina küpsetet veiseliha koos roosa veiniga. Kõrvale pakuti riisipudru moodi asja, millel peal kitsepiima vaht. Või midagi taolist. Kitsepiima maitse ma tundsin ära igaljuhul. Menüü ja kelner olid prantsuskeelsed.
Järgmisel hommikul, olles paar tundi vestelnud eksistenisaalsetest probleemidest, korjasime oma kodinad kokku ja asusime sõitma saare lõunapoolsesse otsa. Tegime peatuse snorgeldamiskohas, kus veetsime paar tundi. Koht oli väga super- rannariba oli liivane ja kaljune. Kalju ääres sai leida mugava varjulise istumiskoha. Samuti pakkusid kaljud ja kivid huvitavaid snorgeldusvõimalusi. No loomulikult ei saa ükski snorgelduskoht meid enam kilkama panna pärast indoneesiat. Aga arvan et Euroopa kohta oli koht väga hea! Meresiilid ja päris palju erinevaid kalu. Ehkki mitte värvilisi - aga kui hästi vaadata siis on natuke värve ka! Vesi oli soojem kui Nizzas, umbes 26 kraadi. Vees võis olla ükskõik kui kaua ilma, et kananahk peale tuleks. Ning alates Prantsusmaale jõudmisest on ilmad olnud nonstop väga soojad ja päikselised - ca 30kraadi. Aga see polnudki üllatus ju.


Üksiti tassisime ka oma priimuse välja ja keetsime rannas pastat ning segasime sisse poest ostetud mereelukaid. Peale jõime eilset, natukse sooja, roosat veini ja kõrvale sõime tänahommikust baquetti. Tres bien!
Õhtupoole sõitsime veel 80 km, mis võttis 1,5 h, et jõuda Porto Vecciosse. Teed on siin samasugused nagu itaalias, ka sildid on kakskeelsed - itaalia ja prantsuse keeles. Kellegi tige käsi oli kohati itaaliakeelsed nimetused siltidel maha tõmmanud või kinni pannud. Eks see Korsika ole aja jooksul kuulunud korduvalt nii Itaaliale kui Prantsusmaale- ja mulle tundub et see on tegelikult rohkem Itaalia. Aga prantslased vist nii ei mõtle :)
Valisime üki- kaki-kommi endale suvaliselt kämpingut tomtomi valikust. Lõpuks jäime Golfo de Sogno nimelise kämpingu juurde. Kuna golfe tähendab lahte, siis ehk on golfo ka kuskil mere lähedal. Ja nii oligi. Umbes 5 km Porto Vecciost ja täiesti lahe kaldal. Olles veidi kallim kui eelmised kämparid - 20 euri ööpäev auto ja telgi ja 2 inimese eest. Kämping oli väga suur - jala poleks viitsinud läbi jalutada ja suur enamus oli kämpingumajakeste alla- aga neid saab üürida vist ainult vähemalt nädalaks. Telkide ja autosuvilate ala oli täpselt lahe kaldal. Meie telgist mingi 30 meetrit oli liivarand! Superluks!
Siia võiks mitmeks päevaks jääda, aga kahjuks meil homme õhtul juba Bastias hotell ootab ja juba makstud ka - siin LP soovitused on kõik varakult täis bookitud. Bastia hotelli bronnisime paar päeva ette ja saime viimase odavamat sorti toa. ( nojah, ega see 138 euri öö peale otsesemõttes odav pole, aga teised olid veel kallimad.)
Ka siin kämparis räägiti enamasti vaid prantsuskeelt.
Üks omapärane tegur oli see, et Margus pidi oma ID kaardi resseptionisse jätma, kunaks lahkume. Umbes nagu deposiit. Ja WC seinal oli kiri, et lastel on sanitaarruumides mängimine keelatud! (kas keegi on kunagi näinud vetsus mängvat last?)

- Posted using BlogPress from my iPad

Cannes

Hommikul selgus, et me olime ööbinud hoopis Cannesis, mitte Nizzas. Need linnad on kokku kasvanud ja koos eeslinnadega, nt Antibes, moodustavad ühe suure linnarütmi. Linn oli seepoolest armas, et vähe või üldse mitte polnud näha nn lääne arhitektuuri- massiivseid klaashooneid ja pilvelõhkujaid. Vastupidi- suhteliselt madal aga lai linnakobar mis keerles mitukümend kliomeetrit koos Vahemere rannajoonega.
Kuigi eelnevalt olime plaaninud tänase päeva Nizzat uurides veeta, otustasine ringi ja kobisime randa. Margus tegi küll korra katset ja pakkus välja minna turismiinfopunkti otsima. Aga minul oli igasuguset infost hetkel küllastus ja soovisin vaid vedeleda ja PUHATA! Ja seda me ka tegime.
Olime avalikus rannas, seega rannatoole ega päiksevarje meil polnud. Aga õnneks oli vesi piisavalt külm, et paarist suplusest piisas ülekuumenemise vältimiseks. Vesi võis olla 22-23 kraadi ja väga läbipaistev. Minujaoks minimaalne, millega ma olen nõus meelsasti ujuma. 26-27 sobis paremini. Oli kiviklibu rand ja ilma ujumissussideta oleks vastik olnud.


Kuna see oli koht, kus läks väga järsult väga sügavaks, oli samas ka sukeldumskeskus ja jahisadam. Parkimsega ka vedas - saime otse rannas tasuta parkimskoha, ehkki kõik reisijuhid väitsid, et tasuta kohti võid sa jäädagi otsima ja mõistlik on parem kohe tasulisse parkimismajja sõita. Pärast kui lahkuma hakkasime ja auto ümber askeldasime, siis vähemalt 8 autot pidas kinni ja uuris kas hakkame lahkuma ja vabastame koha. Ühele ütlesime, et jah, aga 10 mintsa pärast- ta ütles, et oh, see pole midagi ja lülitas mootori välja ning jäi ootele. Rannas sõime kerge hommikueine, kus kohtusin ühega oma vähestest vaenlastest toidumaailmas- kitsejuustuga. Väga rõlge oli. (Margus oli nüüd nõus need paar õnnetut, veel kodust kaasa võetud, võileiba ära viskama - Nizza ranna prügikasti.) Ja jube kallis ka- kohv, vesi ja kaks pikka võileiba oli üle 16 euro. Aga no loogiline hind maailmakuulsa rannariba kohta. Kusjuures rahvast ei olnud üldse palju- ma ütleks et mõnusalt privaatne oli.
Lõunast lasime tomtomil end Nizza sadamasse juhatada, mis läks kenasti nagu ka praamile minek.


Praam sõitis ca 6,5 tundi- mis läks ülikähku. Mina põhiliselt lugesin ja Margus mängis miljonärideks saanud Narva noormeeste aretatud maailmakuulsat rallimängu. Ta juba neljandal tasemel ja pole veel sentigi päris raha kulutanud! :) Kell 8 sõime laevas väga korraliku õhtusöögi, mis koosnes kolmest taldrikust mereelukatest (millest ükski polnud eelnevalt külmutatud)ja ravioolidest ja friikartulitest. Väga nämma oli, aga vein oleks võinud ka veel olla!


Ma olen uhke selleüle, et kuigi viibisin oma kahvanahaga väga pikalt päikese käes, õnnestus mul päev praktiliselt põletuseta mööda saata. Lõpuks ometi on inimene õppinud normaalsel viisil päiksekreeme kasutama!


- Posted using BlogPress from my iPad

Prantsusmaale!

Hotellist lahkumise hommikul oli olemas ainult peremees. Margus oli jumala kindel, et kui ta läheb leti juurde ja ütleb "chek-out", siis kõik toimub ludinal. Rahvusvaheline sõna ju. Aga vat ei toiminud! Mul ei tulnud ähmiga midagi paremat meelde kui ütlesin prantsuskeeles et " ma lähen ära". Mille peale peremees lahkelt lubas, et no mine mine! Lõpuks koukisin kotist prantsuskeelse vestmiku välja ja lugesin maha: kas võiksite esitada arve? Aa oui, oui!!! Peremees laksas käega vastu pead ja naeris laialt- muidugi, muidugi! Teie arve on juba tehtud! Koos tšekiga ulatati meile ka peenes pudelis kohaliku maakonna punane vein 2011 a oma! Väga armas. Seejärel esitasin oma tänulause: j'ai passe un tres bon sejour- siin oli väga meeldiv!


Šveitsist Itaaliasse sõitsime läbi Püha Bernhardi kuru ( Gd St. Bernard). Siit on pärit bernhardiinid. Ja minu vanaisa nimi oli ka Bernhard! Nii, et läbisime püha kuru püha tundega.
Kurusse jõudmiseks pidime taas tõusma 2500 m kõrgusele. Nüüd on olemas ka tunnel, mis läbib mägesid otse, kuid on tasuline. Kuna ajavõit oleks olnud alla poole tunni ning pealegi oli himu kuru ka oma silmaga näha, otsustasimegi mööda vana teed sõita. Sama teed, mida mööda 1800aasta maikuus liikus Napoleon oma 46 000lise mehelise armeega Prantsusmaalt Itaaliasse. Jällegi keerutasime mööda mäekülge kaljude ja kuristike vahel. Omapärane oli väga soe temperatuur koos suure lumega.


Temperatuur oli 13 kraadi, aga kuna päike oli tugev ja tuult praktisliselt polnud, tundus see 20 kraadina.
Kurus asus keskajal asutatud Püha Bernhardi mungaklooster. Just oli lõppenud üks jutlus, ning rahavas oli kogunenud siseõue üksteist kätlema ja tervitama ning toosti võtma - nagu see katoliku usu puhul tavaline on. Kirikupea oli neoonroosamütsiga ja mungad kandsid tavalisi valgeid fliise ja kaela riputatud puust riste.


Mungad olid erinevas vanuses äärmiselt elurõõmsad ja särasilmsed mehed, kes hea meelega kõiki soovijaid patsutasid ja musutasid ja paar head sõna laususid.
Kloostri kõrval oli künkal üks kabel, mis oli püstitatud1470 aastal kurul laviinis hukkunud 150le inimesele(või mungale)- kiri oli vaid prantsuskeelne.


Kiriku kõrval oli ka bernhardiinimuuseum :)



Enne riigist lahkumist tahtsime ära kulutada mõned tekkinud frangid. Peatusime ühes bensukas ja saime 2 frangi eest kaks pisikest topsi jogurtit (ca 50 eeki). 60 frangi senti( vist šillingid) jäigi kätte, kuna nii odavat asja seal ei müüdud. Isegi nätsupakk oli poole kallim (eesti rahas ca 20 eeki).
Itaalia kiirteed sõites on raske leida normaalseid puhkekohti, kus saaks pikniku pidada. On ainult ülikitsad taskud paari meetri kaugusel kiirteest- seal küll süüa ei saa. Tolm ja müra häirivad. Ka bensiinijaamades on päris keeruline varjulist peatuskohta leida ja koguni on sildid üleval et piknik keelatud! Lõpuks, kui olime peaaegu juba nälga surnud, siiski leidsime päris normaalse kõrvalise pinkidega koha kiirtee ääres. Keetsime priimusega vett ja tegime kiirnuudleid, millele peale lõikasin parmasani. Lisaks sinki, tomatit ja kullahinnalist jogurtit. Margus haukas peale ka paar "värsket" võileiba, mina loobusin täna.


Võrreldes Šveitsi mägiteedega on itaalia omad üllatuslikult paremas seisus. Turavlisusele on pööratud palju tähelepanu- kõik kaljud on võrguga kaetud ning kõik teeäärsed kuristikud on väga paksude ja tugevate piirete ja aedadega. Aga teed on hullult käänulised. No ebanormaalne! Üle 50 meetri sirget lõiku ei tule. Ja paar tundi niimoodi tiirutada siis lõpuks on süda ikka väga paha. Isegi Margus tunnistas, et veidi iiveldab. Šveitsis küll sellist jama polnud. Aga õnneks kiirteel see häda kadus - see läks alati otse - kus oli mägi, oli tunnel ja kus oli org oli sild. Sestap koosneski enamus teest sildadest ja tunnelitest, mis kokkuvõtteks väsitasid palju rohkem kui tasasel maal sõit( ja maksis minumeelest ilget raha- ca 40 euri).Kokku sõitsime täna üle 600 km ja koos peatustega ca 9 tundi. Viimased tunnid olid eriti piinarikkad- jube väsimus ja tüdimus. Vaated olid väga ilusad- meri, palmid, lilled, mäed ja orud ja päike....aga lõpuks see kõik lihtsalt väsitas. Margus ütles ka lõpuks nende vaadete kohta et: on ilus küll, aga vaikselt tuleb juba selline tunne, nagu oleks õhtu otsa ainult magustoitu söönud. Nii et liiga palju hiilgavat ilu vaesele eestimaalase silmale on tappev!
Märkamatult olime Prantsusmaale jõudnud, ning keerasime kohe Nizza peale, kus kavatsesime kuskil kämparis külje maha heita ööseks. Homme lõunast läheb Nizza sadamast meie praam Korsikale.
Kui tomtomi poleks olnud siis kaardi järgi selles linnas liigelda ja midagi leida oleks võimatu! Igaljuhul jõudsime veerand tundi enne retseptsiooni sulgemist pärale, kus ma hoolega päheõpitud prantsuskeelsed väljendid letti ladusin. Selle peale vana kämpariboss aplodeeris rõõmsalt ja suhtles meiega soravas ingliskeeles edasi :)
Õhtusöögiks me linnaliikusesse ei jaksanud minna ja otsustasime süüa kõrval kämpingu restoranis( meie mõistes rohkem bubi). Söök oli alla keskmise ja maksis kokku 25 euri. Mina tellisin pasta carbonara, mis toodi kohale selliselt et keset taldrikud oli pooleks löödud toores muna koore sees. Ja vat seal küll ingliskeelt ei räägitud ja mu hääldus oli vist nii kehv, et veini asemel taheti alguses õlu tuua. Aga vein oli hea!
- Posted using BlogPress from my iPad

Šveitsi 2 päev

Täna oli väga päikseline päev. Juba varahommik oli väga ere.


Hommikusöögiks pakutakse siin värsket saia ja kohvi ning mitu hiigelsuurt kamakat šveitsi juustu, kust ise endale tükk nüsida tuleb. Samuti müslit koos naturaalse jogurti ja moosiga. Hotelli omanikud on üks kena abielupaar, kellest naine ainukesena selles hotellis inglise keelt räägib. Kuna Arolla asub Valaise kantonis, mis on prantsuskeelne kanton (Šveitsi suhteliselt autonoomne maakond), siis üldiselt siin keegi muud keelt ei valda. Tegelikult ma ei tea, äkki valdavad teisi šveitsi riigikeeli, inglikseelt aga mitte. Igaljuhul ei ole keegi üritanud meiega mingis muus keeles suhelda kui prantsuse. Ja ehkki Šveitsil on neli riigikeelt, on igas kantonis üks keel, millega suheldakse. Aga hotell ja selle omanikud on hästi armsad ja sõbralikud ja usaldavad. Nt ei ole meilt mingeid dokumente küsitud ja registreerisime sisse alles täna hommikul. Samuti ripuvad vabade tubade võtmed kõigile avatud koridoris.
Eilsest olid minu kondid päris haiged. Täna sõitsime vaatama Euroopa suurimat tammi ( mõningatel andmetel maailma suurim). Tamm tekitas mäeahelike vahelisse orgu paisjärve.


Paisjärve koguti terve suvi vett, seega suve alguses on vee tase minimaalne ja sügise keskpaigaks maksimaalne. Hetkel on veetase ca 187m, ja näha olev betoonsein on alates veepiirist veel 100 m kõrgemal. Pildi peal tundub nagu oleks 10 meetrit :)
Kuna paisjärv asub ca 2300 m kõrgusel, on sel veel tohutu jõud. Ning talve perioodil lastakse veel liikuda alla, ning kasutades hüdroenergiat muundatakse jõud elektriks. Suur osa šveitsi energiatarbest kaetaksegi hüdroenergia abil. Enamus paisjärve saabuvast veest tuleb 3000-4000 m kõrguselt mägede lumesulamisveena, aga osad ka veidi madalamatest kohtadest pumpade abiga. Reservuaar on 284 m sügav ning ca 10 km pikk ning sinna mahub 400milj. kuupmeetrit vett.
Päris paisjärve äärde autoga ei saanud vaid tuli kasutada köisraudteed. Oleks saanud ka jalgsi. Kõndisime mõni kilomeeter piki paisjärve kallast. Tee koosnes enamasti tunnelitest, kuna varinguoht oli päris suur.


Lõpuks edasi ei julgenudki minna, sest teel lebas igas suuruses kõrgelt kaljudelt pudenenud kivikesi ja kaljurahne. Kaljud koosnesid kohati väga huvitavast hõbedasest settekivimist, mis oli äärmiselt rabe. Kui seda vastu nahka nühkida jäi nahalegi hõbedane sädelus.


Lõunat sõime kaljuveerel istudes ja kuristikku jalgu kõigutades. Lõunaks olid meil...ülla-ülla...vanad võileivad. Ja nad ei saanud otsa!



Mida kõrgemale mäestikku ronida, seda väheldasemaks jääb fauna. Alates kuskil 2100 km ei kasva enam puud ja alates 2500m on raske üldse midagi rohelist leida. See eest natuke allpool on loodus eriti kirev ja lopsakas - Alpi aasad on täis roosasid ja kollaseid ja sügavsiniseid ja valgeid ja helesiniseid lilli.







Autos avastasime et üks suur opossumlane oli meil mööda auto katust siband ja oma jalajäljed aknale jätnud:)



Ja õhtusöögiks võtsime täna salatid, millele eelnes ka eelroog. Ehkki salat on ka justkui eelroog, siis hinna järgi arvasime, et peaks küllalt suur olema ka põhiroaks (ca 20 franki=16 euri). Ja nii oligi, ma ei suutnudki lõpuni süüa enda oma. Aga õnneks Margus päästis häbist. Huvitav, et siin mägedes on minul hulga väiksem isu kui muidu, aga Margusel vastupidi - sööb kahe eest vabalt!


- Posted using BlogPress from my iPad