Rootsi

Eile ikka poleks põõsa all magamisest midagi välja tulnud. Pool ööd sadas äikese taustal paduvihma. Sellist äikest pole ma elus veel kogenud. Isegi Kambodzas, mere ääres, kus kogu taevalaotuse lõhestasid iga paari sekundi tagant võimsad välgud, polnud nii hull. Ja mis senimaani mul rekord oli. Eriline oli see, et äike kestis nii pikalt- ikka tunde. Vahepeal justkui kaugenedes ja siis, kui juba tundus, et kõik hakkab mööduma - oli see veel suurema jõuga jälle tagasi meie pea kohal. Samuti see, kuidas hoolimata suletud silmadest ja telgist ja pilkasest ööpimedusest, lahvatas kõik eredaks ja kohe samal ajal kõu plaksatas nii tugevalt, et kõrvad jäid lukku. Tavaliselt ma äikest ei karda, aga see kord hakkas meil mõlemil veidi kõhe ja me isegi kobisime vahepeal autosse ja meenutasime omi teadmisi välgust, elektrist ja loodusnähtustest. Me mõlemad olime kuulnud, et autosse välk ei pidanud lööma - aga selle põhjus jäigi välja selgitamata.
Hommikul tõusime kell 8. Kõik oli värske, märg ja jahe. Temperatuur oli äikse mõjul oma tubli 10 kraadi madalamaks laskunud. Nii, et hommikul oli sooja 18 kraadi ja päevaks tõusis 23-25 kraadinitavaliselt oli hommikuti 28 ja päeval ca 35). Oligi veidi lahedam olemine ja kodumaa lõhn hakkas juba ninna. Normaalse eesti suve ilm ja normaalse eesti suve loodus. Hinnad hakkasid ka normaalsemaks minema. Lõuna aeg tehtud peatus suuremas bensiinijaama ja kaupluste ja restoranide punktis andis võimaluse osta 1 euro eest kaks Snickersi. Enne võisid ühe eurosega lutsu visata- osta sellega küll midagi polnud.
Pärast lõunat jõudsime juba Puttgardenisse, ületasime väina, läbisime Taani ning õhtul 7 paiku jõudsime sihtkohta, üht Rootsi väikelinna, järveäärsesse kämpingusse. Rootsis on selline kord, et kui sa soovid telkida, pead omama Kämpingute Liikmekaarti, mis kehtib 1 aasta nii Rootsis kui Taanis ja maksab 20 euri. Ehk siis meil oleks tulnud maksta koos telkimismaksuga kokku 44 euri. Otsustasime siis juba 60 euri eest kotidži kasuks- ei pea telgiga jahmerdama ja voodis ikka mugavam, olgugi, et linasid polnud ja magasime riietega. Juba neli ööd telgis oldud jagades sõbralikult ühte kitsukest madratsit ja ühte patja. Kotidžis magamise jaoks ei pidanud ka liikmekaarti soetama. Pealegi oli jõle külmaks tõmbunud- keha nõudis pikavarrega pükse ja isegi jopet. Mingi 20 kraadi või isegi alla selle ja veidike tuuletas. Pärast oma õhtusööki, kus meil õnnestus hävitada kõik söödav, peale hommikuksmõeldud toidu, läksime jalutama. Koht oli väga armas ja rahulik. Kämpingupidajaks oli asiaadist sõbralik vanahärra, kes kutsus meid jalgpalli EM finaaligi vaatama- itaalia- hispaania vahel. Me ei jõudnud sinna ja oligi hea, kuna kämpingus peatus millegipärast üksjagu itaallasi, kes muidugi kõik sinna telekasaali kogunesid. Aimamata milline häbi neid kohe tabab.
Jalutasime järve ääres ja uudistasime julgeid ja priskeid igat sorti veelinde, kes kaldal näkitsesid ja soputasid ja inimesi eriti ei kartnud.





Vajusime suht varakult unne, et homme ikka jälle varakult tõusta ja paaritunnise varuga Stocholmi jõuda. Stockholmi oli umbes 500 km.
Hommikul olime väga värsked ja puhanud ja alustasime oma viimast reisi, ehkki tunne oli juba selline, et olemegi kodus, aga päriselt veel mitte. Mõtted olid juba Eestis ja oma kodu juures. Huvitav kas maasikad on läbi juba?


- Posted using BlogPress from my iPad

Europa Park

Olles kaks ööd Lioni lähistel Internationale kämparis, võtsime suuna Strassbourgi poole. Selle saksa - prantsuse seguse piirilinna lähistel asub Saksa poolel üks väga pisike linnake Rust, kuhu ongi püsti pandud Europa Park. Sõitsime sinna Lionist mööda kiirteid 4 tundi.
Europa Park oli tõeline euroopa park! Rohkem euro ei saa olla! Otsustasime ööbida lõbususpargi kämpingus, mis oli muide päris kallis- meil läks 34 euri. Kämping ise oli osaliselt kivine, osaliselt muruline hiigelplats, kus polnud ühtegi puud ega põõsast. No olgu- paar põõsaräbalat oli ühes nurgas. Õues oli temperatuur 35 kraadi varjus ja päike lõõmas. Päris karmid välistingimused ma ütleks! Aga sinna me jäime. Sättisime ennast ühe varjualusega laua taha ja tegime aga jälle oma pastat. Sõime eile ostetud ananassi ja keeksi ja täna ostetud jogurtit. Varju andis see nigelelat, aga vähemalt ei paistnud päike lagipähe. Ma käisin end iga 15 mintsa tagant tualetis veega pritsimas, et mtte kuumarabandust saada. Pärast sööki viskasime ühe hädise põõsa vilusse siruli ja sinna me jäimegi. Ei pannudki telki püsti. Keerasime end magamiskotti ja madrats alla ja käis küll! Kämping oli küllaltki kärarikas ja melu käis ümberringi, nii et ma sain magama ca pool kaks öösel. Lugesin taskulambi valgel "Madam Bovaryt". Arc de Triumphe sai juba Korsikal läbi, siis võtsin läbi "Olemise talumatu kergus"(alles raamatu lõpus mõistsin, et olin seda kunagi enne lugenud- aga piisavalt ammu). Ja kaks raamatut on veel pooleli, peale Bovary. Ja kaks alustamata. Mõnus.
Hommikul oli meil äratuskell juba kell 7! Park pidi kirjade järgi avatama kell 10, aga eile ringi luusides selgus et avatakse kell 9 ja atraktsioonid kell 9.15. Neil on komme avamis ja sulgemisaegu vastavalt vajadusele muuta ja see info ilmub samal päeval või eelmise päeva õhtul papptahvlitena väravatele. Me tahtsime varakult platsis olla ja õigesti tegime. Pilet oli muidugi rõve kallis - 37,7 euri ja ratastoolis sai tasuta. Me ise mõtlesime, et tegelt peaks hind olema arvestatud riigi SKP järgi või miinimumpalgast mingi % näiteks. Arvestasime, et keskmisele eurooplasele on see hind umbes sama nagu keskmisele eestlasele oleks ca 12 euri.
Pargi territoorium oli umbes sama suur kui Jõhvi linn(16ha). Territooriumi ühest otsast teise viis skytramm. Samuti kergendasid jalavaeva mitmed maapeal liikuvad rongid. Alal asus üle 100 atraktsiooni, millest osad olid veega. Mis oli väga hea- sai end jahutada.


Park oli jaotatud teemade kaupa, ja teemadeks olid erinevad euroopa suuremad riigid- saksa, prantsuse, itaalia, inglise, portugal, kreeka,


hispaania ja ülla ülla - venemaa. Ja skandinaavia osasse oli pandud ka soome lipp.
Ühtegi idaeuroopa maad polnud, peale venemaa. Hollandi osas asus ka idamaade blokk- vihjates hollandi kolooniatele indoneesias. Ja et ameeriklasedki end üleliigsetena ei tunneks oli terve kämpingukvartal kauboistiilis, sh söögikohad, wc-d ja meelelahutus kohad(väga vahvad kujundused olid muide- tõeline silmailu).


Eestist ja Aafrikast ei olnud midagi. Teemade kvartalis olid siis vastava riigi rahvustoite pakkuvad söögikohad ning ka seda riiki iseloomustavad atraktsioonid ja showd. Nt norras oli vägev mägirafting,


hispaanis sai muuhulgas näha 20 minutilist tõeliselt kirglikku flamenko etendust,


šveitsis oli järsk mägiteede sõit, rootsis viikingite laev jne.


Samuti oli ka muinasjutumets, piraatide koobas ja palju muud. Muinasjutumetsas sai konna suudelda.


Ja kui oli õige konn, muutus printsiks!


Alguses oli pargs päris mõnus ja aeg lendas liiga kiiresti, aga lõunaks oli rahvamass nii meeletu, et vähegi sõidetava atraktsiooni sabas pidi seisma isegi kuni tund aega! Siis me otsustasime jalga lasta.
Võtsime suuna ikka kodupoole ja sõitsime veel 3-4 tundi. Vahepeale jäi kahjuks mingi ilge ümbersõit kiirteelt maha, mis röövis tubli mitu tundi. Ja teenäidud olid ka viletsad- näitasid ainult mingi kohalike kohtade suunas, aga kus on Frankfurt ja kus Pariis seda mitte. Üks prantsalane isegi tuli meilt teed küsima, kui me parklas kaarti uurisime.
Ööbima jäime ühte rahulikku saksa kämpingusse. Retseptsioon sulgus kell 22 ja me keerasime parklasse 21.59. Aga no me eriti ei põdenud, kui ei oleks jõudnud siis meil põõsa all magamine juba selge ju!
Ehkki hetkel on kell peaaegu südaööl ja on pilkane pimedus ning müristab vahetpidamata ja välk lööb mitu korda minutis taevaaluse valgeks - eks näis kui romantiline telgiöö tuleb!


- Posted using BlogPress from my iPad

Lyon 2 päev

Tänane päev möödus kultuuri tähe all tutvudes Lioni linna vaatamisväärsustega. Lioni linnas haruneb Rhode jõgi kaheks, seega läbib linna justkui kaks jõge! Linn on väga suur ja märgatavalt kõrgem kui enne külastatud rannalinnad. Aga ka siin ei märganud silm midagi euroopalikku - ikka luugikestega, rõdukestega värvilised nikerdatud majad tihedalt üksteise kõrval, moodustades kitsamaid ja laiemaid tänavaid ja väljakuid. Väga armas!


Otsustasime tutvuda ka linna transpordikorraldusega ja läksime kämparist linna bussiga ja metrooga. Piletisüsteem on sama nagu Tallinnas - ühekorrapilet, tunnipilet, päevapilet. Süsteemi õppimiseks kulusid meil ka mõned eurod. Nt bussiga lõpppetusse jõudes, mis oli ühtlasi ka metroode lõpppeatus, arvasime et tuleks metroo pilet lisaks osta. Kuna mul oli parasjagu paha olla


ja vedelesin trepipeal ja puhkasin, siis ütlesin naljaviluks Margusele, et proovi äkki saab selle bussipiletiga ka metroo uksed lahti. Margus pistis pileti avasse ja uksed avanesidki! Hiljem tuli välja, et proovimine oli kehv mõte, kuna " proovitud" piletiga enam uksed teistkorda ei avanenud. Siis olin mina sees ja Margus väljas. Siis jäi meil 20 senti puudu et Margusele uus pilet osta. Margus väitis, et paberrahaga ei saa (ei usu!), aga kontrollida ma ei saanud. Lõpuks leidis ta endale ühe abivalmis naisterahva, kes aitas tal krediitkaardiga toimetada ja ostis talle päevapileti. Metroo oli bussiratastega ja juhikabiinita. Päris õõv oli esiaknast pimedusse sööstvat ilma juhita kummituslikku metrood jälgida!
Kõigepealt külastasime St Jeani katedraali - viielöövilist ja gootistiilis.


Väga uhke oli ja huvitav. Eriti vitraazaknad ja pihikabiinid!


Arutlesime natuke religiooni üle üldiselt, siis mina proovisin palvetada ja seejärel ostsime kirikult küünla ja süütasime Püha Teresale.


Seejärel jäi meile teele ette kino ja miniatuuride muuseum. See oli igavesti põnev koht. Muuseum koosnes kaheksast eraldiseisvast majaosast- esimesed 4 olid pühendatud kino teemale ja teised 4 miniatuuridele. Kino teema seisnes selles, et nt seal olid toimunud õudusfilmi "Parfüüm" võtted. See jutustab 18 sajandil aset leidnud parfüümitootmise loost, kus hea ninaga leidlaps hakkab ilusatest naistest oma katlas parfüüme tootma.


Alles olid selleaegselt sisutatud parfüümipood, tootmistuba ja kelder ning muud ruumid. Ruumides olid ka feelingu elavdamiseks vahakujud, vastav muusika ja isegi vastav lõhn. Tekkis hirmus isu seda fikmi näha! Teistes kinoteema osades oli erinevate filmide tegelaskujude elusuuruses vorme- batman, ahvide planeet, igasugu verised laibad x- failsist ja moonutatud näod ja ufod jms.








Minatuuride osa oli väga ligitõmbav! Ma polnud iial midagi sellist näinud. Esimene osa oli mitu ruumi täis klaasi taga olevaid miniatuure. Miniatuur on siis mingi ruumi või ruumiosa äärmiselt väike ( ca 70x70 cm) ja sügelema ajavalt detailne koopia. Kusjuures eriti huvitav oli see, et kujutatud oli ka täiesti lambi kohti- mitte ainult ilusaid ballisaale ja restorane


ja raamatukogusid


ja magamistube,


vaid nt räpane ujula.


Justnimelt vana ja katkine ja räpane! See oli nii tõetruu, et oli raske usukuda, et ta polnud ise vanaks ja räpaseks jäänud vaid oli selliseks tehtud. Või siis suurusugune kõrgevõlviline ja rõudedga teatrisaal, mis oli mahajäetud ja seintelt pudenes krohv. Või siis kortermaja trepikäik...
Veetsime seal liiga kaua aega igaljuhul!
Vahepeal tegime vanalinnas kerge ja maitsva eine ning liikusime oma lõppmärgi suunas - kaunite kunstide muuseum. Tee läks läbi butiigitänavate ja ostukvartali. Astusin sisse igasse jalanõude poodi lootusega kohata eile avastatud kingakeste õekesi. Aga mida polnud, seda polnud! Hinnad olid küll samad, aga midagi nii ilusat - mitte sinnapoolegi! Ostsin lohutuseks ühed roosad tennised siis kümne euriga. Igaljuhul muuseumisse jõudsime täpselt selleks ajaks kus viimased külastajad sulguvate uste vahelt veel õue lasti. No kell oli kolmveerand kuus! Õues oli kohutav kuumus ja meil oli natuke raske seda taluda.


Igaljuhul koju jõudsime sekeldusteta ning pärast kerget õhtusööki tegime homse päeva plaane.
Otsustasime Nancy ära jätta ja suuna võtta Strassbourgi poole, mille lähedal on Europapark. Homme on sõidupäev ja ülehomme lõbustuspargi päev!


- Posted using BlogPress from my iPad

Lyon 1 päev

Hommikul võtsime suuna Lioni linna. Mööda kiirteid võttis see 4 h, kuidmööda tasuta teid oleks läinud 8 tundi. Meie jaoks oluline ajavõit. Linna jõudsime kenasti, ja algul avasime, et jääme pidama ühte hostelisse. See asus vanalinnas ja isegi oli vabu tube. Aga seal pidid naised ja mehed eraldi tubades olema ja inimese koht maksis 22 euri. Arvestades, et oleme eraldi tubades mingite võõraste inimestega ja maksame kahepeale päris suure summa, otsustasime sellest loobuda ja linnast siiski välja sõita. Kohe väljasõidu juures asub Camping Internationale ja koha nimi on Porte de Lyon ( uks Lionisse). Aga linnast väljasõit ei olnudki nii lihtne. Tomtom sundis meid jäära järjekindlusega teele, mis oli kinni pitseeritud. Ja loomulikult polnud mingeid ümbersõidu märke kuskil. Olgugi, et tegemist oli väljasõiduga kiirteele. Mine või lolliks! Eestis on küll alati kollaste nooltega ümbersõit puust ja punaseks ette märgitud! Eestis on üldse tegelt mõnus elada!
Ma ei tea kuidas, aga kuidagi Margusel õnnestus tomtomiga ühine keel leida ja pärast tunniajast tiirutamist juba saimegi välja. Tund aega läks sellepärast, et olid ummikud ja liikusime teosammul.
Kämping vääris oma nime! Kõige suursugusem siiani nähtutest. Puhas inglise keel ja jahutusega vastuvõtulaud ning bürokraatlikud vormistused ööbimiseks ja vetsus on paber igas boxis- ei pea rull kaenlas ringi tatsama! Kämparitega on see huvitav asi, et pärast kella seitset õhtul pole sul mingit võimalust kohta saada. Vähemat Prantsusmaal mitte- sest retseptsioon on lihtsalt kinni! Ja loomulikult on retsensioon kinni ka siesta ajal. Igaljuhul mõtlevad prantslased rohkem teenindussfääri töötajate heaolu peale kui paljud teised riigid. Saksamaal me saime küll ka kell 10 õhtul jutule isegi. Ja teeninduskultuuri ei kuulu igalpool naeratus ja tähelepanuväärne sõbralikkus. Mis ei tähenda, et teenindajad oleksid kurjad ja ebasõbralikud, aga nad on rohkem tavaliste inimeste moodi. Viisakussõnad on aga alati ja nt kämpingutes teretavad kõik inimesed üksteist ja kauplustes teretavad sind kõik töötajad sh turvamees ja koristaja ja pakikandja kui sa juhtud otsa vaatama. Nii suurtes supermarketites kui pisikestes butiikides.
Ühesõnaga maandusime oma telkimisplatsil ja panime telgi püsti. Kogu koht oli väga roheline ja haljas.


Rannaäärsed kämpingukohad ja üldse loodus, olid päikesest kuivanud ja tihti õlekollane. Kämpingu kõrval asusid söögikohad, bussipeatused ja kaubanduskeskus, kuhu oma sammud seadsimegi. Ostsin ühest poest mõned suveriided ja ehted, no lihtsalt nii sigaodav oli ja nii armsad asjad- Montonis oleks taolised asjad ca 5 korda rohkem maksnud. Keskuses oli ka üks kingabutiik, kus müüdi ühe kallima itaalia kingafirma viimaseid numbreid, nö outlet. Issand kui vinged madalad suvekingad seal olid- ühteaegu väärikad, aga samas natuke edevad ja lisaks ergonoomilised ja sellist pretensioonitut värvi ja ühe pilguga saab aru et väga kvaliteetsed. No appi! Ma pole eriline kingahull, aga ma arvan oleks need ka täishinna eest ostnud kui oleks minu numbrit olnud. Kahjuks või õnneks oli ainult nr 40. Maksid mingi 160 euri aga olid 80 peale alla hinnatud. Need olid nii ilusad, et mul tekkis hetkeks isegi haige iha nad hoolimata valest numbrist endaga kaasa viia. Kingin ära siis! Ei saa ju selliseid poodi jätta...
Margus sai ka endale uued püksid. Ega ta muidu ei ole suur shoppaja, aga ta lemmikud kärisesid täna telgi ülespanekul õmblusest täitsa ribadeks. Vist sellepärast, et ta neid eile nõudepesuvahendiga pesi? Või siis oli nende aeg lihtsalt möödas.



- Posted using BlogPress from my iPad

St Tropez 2 päev

Täna tõusime varakult, et minna peesitama St Tropezi kuulsasse Pampellome valgeliiva randa. Rannad asuvad St Tropezi linnast väljas ning jooksevad külmneid kilomeetreid mööda merekallast. Nagu tripist teadsime on St Tropezi ümber suured ummikud. Ja tõsi ta oli. Oma 15 kilomeetrit sõitsime poolteist tundi.
Rannas oli vaheldumisi tasulised ja tasuta plääzid. Me valisime seekord tasulise. Me kumbki polnud enne tasulises rannas käinud. Meri ja liiv oli muidugi sama. Aga seal oli väga mugav lamamistool paksu madratsi ja päiksevarjuga. Ning need olid kohe vee piiril.


Need kes tasuta rannas olid, olid enamasti päiksevarjud ja kerged lamamistoolid ise kaasa võtnud- meil neid üldse ei olnudki. Samuti ei pidanud muretsema asjade pärast mis kaldale jäid. Hind oli muidugi üüratu minumeelest - 38 euri. Vbla see on normaalne hind, ei tea- igaljuhul mulle oli see üllatus. Vedelesime seal peaaegu kella kaheksani õhtul - kogu raha eest ikka!
Mis oli teistmoodi kui Eestis, oli see, et nt paljud olid oma koertega. Ja koerad võisid ka vette minna kui tahtsid. See oli ka teistes randades nii olnud. Ja teine asi on see, et tissinäitamine ei ole siin mingi piinlikust tekitav asjaolu, ei noortel ega vanadel. Üks tädi nt päevitas küll trikooga, aga kui läks rannaduši alla, tõmbas ülakeha paljaks. Ja osad naised päevitasidki nii.
Rand oli väga mõnus - kiirelt läks sügavaks ja vesi oli sügavsinine.


Rannariba inimestega ulatus niikaugele kui silm ulatus. Aga õnneks asustustihedus ei olnud väga tihe - selline parajalt. Selja taga olid restoran ja hamburegeriputka, kus me ka lõunat võtsime.


- Posted using BlogPress from my iPad

St Tropez 1 päev

Täna hommikul, pärast tubli hommikueinet, korjasime oma pambud kokku ja panimegi ajama! Võtsime suuna mööda merekallast edasi - Saint Tropezi poole! Aja kokkuhoiuks kasutasime kiirteed. Kiirteed on siin jube kallid - 10 km ca 1 eur. Jube ju! Hullem kui bensiinihind! Jõudes St Tropezi eeslinna St Maxime'i külastasime kõigepealt õues asuvat veeparki. Veepark ei olnud väga suur, aga piisav et närvi kõditada. Mõnele atraktsioonile ma ikkagi ei julgenudki minna. Üldiselt käis nii, et Margus oli pioneer ja katsetas esimesena ja siis andis põhjaliku ülevaate kogemusest- millise kehaosa kõigekõvemini ära lõi ja mida tuli kinni hoida jne. Tänu mingile eriti vingele atraktsioonile saab Margus uued ujumispüksid :)
Enamus olid seal muidugi lastega, aga muidu päris paras koht ka meiesugustele hulludele. Õues oli eriti kuum täna - 36 kraadi. Tavaliselt umbes 28. Aga veekeskus asus kohas kus oli päris kõva tuul, nii et palavust ei tundnud üldse. Aga hoolimata hoolikale kreemitamisele ma vist põlesin ära natuke ikka. Liiga tumedaks kiskus üks koht- ei mul selline peale jää! Margus juba ajab natsa käe peat nahka - aga tema on ju alati olnud nii kõva vend kes eriti ei kreemita. Või no kreemitab siis kui ribad juba taga :)
Oma , tõenäoliselt viimase, hotelli olimegi bronninud siia- St Tropezi eeslinna ca 4km kaugusele. St Tropezis oli pakkuda vabu tube 8 hotellis, millest kõige odavam oli 200 euri öö ja kalleim 1000 euri öö. Praeguse hotelli saime 74 euriga. Tuba ei ole väga armas, aga siiski puhas ja kena ja rõduga. Kahjuks kahe täiesti eraldiseisva voodiga, mida kokku lükata ei saa- muud polnud saadaval enam, oleks pidanud varem bronnima(me tegime seda eile õhtul). See muidugi tähendab, et me peame kahekesi selles kitsas voodis olema. Margus ütles, et see on jumala normaalne, et vanasti olidki abieluvoodid sellised( mingi 100 aastat tagasi arvas ta). No selge siis! Rõdul vaadet pole, aga see on suur ja tuba väike - seega rõdu meil koguaeg ristseliti lahti ja sealt puhub õrn tuuleke. Hommikusöök on eraldi 8 euri nägu. Juba hakkaks nagu ära harjuma sellise hinnaga- algul tundus ikka jube kallis, aga siin odavamalt ei saa küll kuskil eriti. Õhtul jalutasime lahe ääres ja sõime vanalinnas karpe, hiigelkrevette, merikeelt ja tallesaslõkki.










Jätsin sinna retrorestorani ka oma valge jaki. Homme saab järelikult jälle keelt praktiseerida! :) Ehkki siin saab vabalt ingliskeelega hakkama juba tegelikult.
Homme on meil ühtlasi viimane Lõuna- Prantsusmaa päev, viimane rannapäev ja ka viimane hotellis ööbimise päev!

- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Avenue Charles de Gaulle,Sainte-Maxime,France

Nizza lähistel 4 päev_ St. Croix ja Verdon

Päev algas rikkaliku hommikusöögiga nagu lubatud! Suured tortelliinid lihaga ja parmazani juust. Lisaks muffinid ja kohv. Veinivalikuga läks kehvasti - see tuli ära visata...poes oli veinivalik erakordselt suur ja mõtlesime, et oleme kavalad ja vaatame mis kohalikud ostavad. Üks noormees ja neiu valisidki kaua veini ja otsustasid lõpuks ühe 2010 aasta kvalteetveini kasuks (maksis alla 6 euri). Võtsime selle sama. Aga see oli nii räigelt magus, et soolase toidu juurde ta ei kõvanud ja no dessertveini meil vaja ei ole. Mina olen siiani näinud dessertveine mis on natuke ka sellises erilisemas pudelis - see aga oli täiesti tavaline, ilmetu nagu kõik teisedki. Uskumatu möödapanek!
Tänase päeva jooksul pidi teoks saama autoga loodusretke Verdoni kanjoni äärt mööda Saint Croixi sinise järve äärde.


Sõitsime autoga Dragugliani poole, siis Compo, siis Artuby sild ja Aigüines ja ongi St Croixi järv. Kanjon oli muidugi aukartustäratav. Kahjuks fotodele see hästi ei jää. Artuby sillalt käis äge penji hüppamine. Ma sain kõva adrenaliinilaksu pelgalt ninapidi juures olemisest ja kaasaelamisest. No tõesti! Astud silla ääre peale ja hüppad alla kivide sügavikku lootes et kõik trossid su küljes on õigesti kinnitatud ja ka nööri teine ots on kindlalt silla küljes ikka!


See nöör oli 130 m pikk. Ja allahüpanu kõlkus silla alla ja jälle välja. Juuuhhuu!
Edasi jõudsimegi rohekassinise järve äärde. Seal oli päris palju rahvast ja koeri. Järve vesi ei olnud läbipaistev, vaid nagu järve vesi ikka ehkki põhi oli liivane. Aga väidetavalt annab selle kauni värvuse talle vees olevad vaseelemendid. Käisime ujumas ja tegime ka oma lõunasöögi.
Koju sama teed pidi. Ma pean ütlema, et see retk sobiks suurepäraselt eeskätt neile, kes tulevad siia lennukiga ja tahavad natuke looduses ringi vaadata. Kui autoga tulla ja niikuinii mööda taolisi teid ja vaateid sõita siis see retk väga palju juurde ei anna.
Koju jõudsime juba hämaras. Homme lahkume siit armsaks saanud lillelisest
kämpingust.
- Posted using BlogPress from my iPad