Käisin sada korda ujumas- vesi oli soe, umbes 26 kraadi. Aga muidu oli rand jamapoolne- liivapõhi ja aeglaselt läks sügavaks. Aga vesi oli sege. Lõunaks tegime priimusel jälle toreda eine ning korjasime oma kodinad kokku ning hakkasime sõitma Bastia poole.
Hotelli leidmine oli suhteliselt keeruline, sest ei kodulehel ega booking.comis polnud antud täpset aadressi- oli ainult tänavanimi. Või ma vähemalt arvasin, et see on tänav. Tegelikult oli see üks pudru ja kapsad. Oli vist antud tänavanimi kust oleks tulnud villesse (külasse) pöörata. Küla tähendas siis ca 400 m kesklinnast mööda mäge kõrgemale. Aga paari abivalmis kodanikuga leidsime õige koha lõpuks ikka kätte!
Koht oli täielikult hurmav! Fantastiline!
Mäejalamile oli ehitatud kuidagi väga armas lilli paksult täis aed, kust ei puudunud ka sidrunipuud ja mandariinipuud. Ning bassein. Ja loomulikult vaade merele. Meie tuba oli üliarmas ja väga mugav ja puhas ning suure rõduga, kust avanes kõigele suurepärane vaade.
Rõdul me korraldasime ka toreda söömaaja. Pimeduse varjus tassisime üles oma priimuse ja poti ja tegime pastat. Sõime juurde õunu, sinki, saia ja veini ja mahla ning ühe suurepärase tiramisu!
Poti koos ülejäänud pastaga peitsime kappi mustapesukoti alla, et keegi ei avstaks!
Järgmise päeva lebotasime selles suurepärases aias ja basseini juures. Pealelõunat aga läksime autoga linna. Parkisime sadamasse ja läksime tutvuma Bastia vaatamisväärsusega - tsitadelliga! Bastia oli üldse ääretult armas, vanaegne madal linnake, kuid tsitadell oli midagi meie vanalinna laadset.
Vanad paksude seintega hooned mäejalamil valvamas vaenalse tulekut. Kahjuks muuseumisse meid ei lastud- ei saanudki aru miks: sulgemiseni oli veel pool tundi. Aga keegi neist ingliskeelt ei rääkinud ja nii ladusast prantsuskeelest sain aru mina ainult seda et on liiga hilja ja oleks pidanud tulema tund aega varem, sest muuseumi külastamiseks kulub 1,5 h. No mida iganes!
Ning oma viimase ja suurepäraseima õhtusöögi sõime tsitadelli avatud restoranis La Vista, millelt avanes avar vaade linnale ja jahisadamale.
Menüü oli loomulikult ainult prantsuskeelne. Nagu ka kelner. Tõlgin menüüd:
Mina tellisin nn päevakala, mille hind oli restoranis 100g kohta ja kala liik sõltus sellest mida kaluritel pakkuda oli hommikul. Mulle toodi valida kolme toreda hõbedase kalapoisi vahel - valisin keskmise. Margus valib alati keskmise, ükskõik mille vahel siis valida on. Mõistlik tegelikult - aitab ära hoida äärmustesse kaldumist! Margus tellis samasuguse asja ainult homaariga. Aga kelner teatas et suurt homaari ei olegi ja et soovitab selle asemel kolme mereanni vaagnat - seal on kalafilee, kaheksajalad ja langust.
Kui meie kala valmis sai, toodi ta kgu toreduses meile näha, ning kelner fileeris ta serveerimislaual mu taldrikule.
See kala oli ülimaitsev! Hõrk, valge, pehme, luudeta....valge veiniga veel eriti hea. Kala nimi oli poisson de la roche- kaljukala. Lisandiks oli väikeste karpide ja muude mollusktega mahlane riisipuder - see viis keele alla ning pommu ja teiste aedviljadega küpsetatud soe salat. Marguse langust ja kaheksajalad olid ka väga maitsvad. Aga kala oli mingi suure kala filee - natsa puine oli, nagu tuunikala.
Mahtus ka veel magustoit mis oli samuti ülimaitsev. Mina tellisin pannacotta ja jäätise seguses magustoiidu iirise ja kogikestega ja Margus tellis viigimarjakoogi lilla jäätisega
Homme väga vara hommikul lahkume korsikalt.
- Posted using BlogPress from my iPad
