Korsika esimesed päevad

Praam jõudis Ajjacco sadamasse laupäeval vastu ööd. Meie hotell oli kesklinnas kohe sadama kõrval ja peatee ääres. Probleem oli ainult selles, et autot ei olnud võimalik parkida ega isegi seisma jätta, kui tomtom teatas et "Olete jõudnud sihtkohta!". Nii me siis sõitsimegi edasi, lotuses leida mõni koht ümberpööramiseks või parkimiseks. Tänavad olid jõle kitsad ja kõnniteed sammuti ning liiklus väga tihe. Margus keeras ühte põiktänavasse, mis oli ka ülikitsas ja läks veel järsult mäest üles. Kallaku peale ka seisma ei saanud jääda...ühesõnaga olime sõtnud tubli kilomeetri kui Margus, higimull otsaees ja ärevus silmis, lõpuks peatuda sai. Lõpuks saime nii, et Margus peatus hotelli lähedal parkimise keelu all ja jäi autosse ja mina läksin võtit sebima. Tavapärast receptionit sellel hotellil ei olnud, aga uksekella peale tuli öövaht, kes atas mul nn automaat registreerimist teha- see käis seina sees oleva automaadiga, mis nägi välja nagu pangaautomaat. Sinna tuli panna oma reserveeringu kood ja raha asemel kukkus letti võti! Selle aja jooksul oli kavalpea Margus leidunud mõned meetrid eemal parkimiskoha- tegemist oli väikse kallaku peal olev kitsa tupiktänavaga. Hommikuks oli ainult mingi neli autot meid kinni parkinud. Tundus, et see on siin jumala normaalne ja tavapärane asi. Mingil hetkel tuli veel viies ja parkis omakorda kõik teised kinni.
Hotell ise oli 19. sajandil ehitatud massiivsete paksude seintega hoone. Väljast tuli keerata kangialla mis ühtlasi oli ka hotelli koridor- st välisust kui sellist ei olnudki.


Ruum oli pisike kuid äsja renoveeritud- koos kondi ja kõige vajalikuga. Väga mugav ja puhas. Vaadet ainult polnud- aken oli sisehoovi ja seal käis parasjagu vilgas ehitus.
Järgmisel päeval käisime turul- ostsime kohalikke hõrgutisi - soolatud liha, oliive ja aprikoose ning roosa veini ja loomulikult värske baquetti ja pistsime oma hotellitoas lõunaks kinni.


Pärast lõunat käisime aga Napoleoni sünnikodu kaemas. Sellest oli tehtud muuseum - see oli kortermaja moodi 3 kordne maja.


Napoleon sündis 1769 aastal keskaadliku perre. Isa oli itaallane ja ema prantslane, või oli vastupidi. Igaljuhul lõpuks sai ta Prantsusmaa imperaatoriks ja Itaalia kuningaks.


Kogu see linn on nau üks väike armas vanalinn. Huvitav on see, et selles linnas ei ole nii palav, kuna tänavad on kitsad ja majad kõrged, pakub see mugavat varju jalutamisel. Ehkki temepratuur on ca 32 kraadi, vähemalt päike ei kõrveta.



Ja täitsa õhtul käisime ühes kallimas restoranis mida soovitati ka LP-s, et tähistada oma aastapäeva. Nime enam ei mäleta ja fotokat ka kaasas polnud. Toit oli maitsev ja oma klassile vastav, aga midagi jäi nagu puudu - sõime meriahvenat ja mediumina küpsetet veiseliha koos roosa veiniga. Kõrvale pakuti riisipudru moodi asja, millel peal kitsepiima vaht. Või midagi taolist. Kitsepiima maitse ma tundsin ära igaljuhul. Menüü ja kelner olid prantsuskeelsed.
Järgmisel hommikul, olles paar tundi vestelnud eksistenisaalsetest probleemidest, korjasime oma kodinad kokku ja asusime sõitma saare lõunapoolsesse otsa. Tegime peatuse snorgeldamiskohas, kus veetsime paar tundi. Koht oli väga super- rannariba oli liivane ja kaljune. Kalju ääres sai leida mugava varjulise istumiskoha. Samuti pakkusid kaljud ja kivid huvitavaid snorgeldusvõimalusi. No loomulikult ei saa ükski snorgelduskoht meid enam kilkama panna pärast indoneesiat. Aga arvan et Euroopa kohta oli koht väga hea! Meresiilid ja päris palju erinevaid kalu. Ehkki mitte värvilisi - aga kui hästi vaadata siis on natuke värve ka! Vesi oli soojem kui Nizzas, umbes 26 kraadi. Vees võis olla ükskõik kui kaua ilma, et kananahk peale tuleks. Ning alates Prantsusmaale jõudmisest on ilmad olnud nonstop väga soojad ja päikselised - ca 30kraadi. Aga see polnudki üllatus ju.


Üksiti tassisime ka oma priimuse välja ja keetsime rannas pastat ning segasime sisse poest ostetud mereelukaid. Peale jõime eilset, natukse sooja, roosat veini ja kõrvale sõime tänahommikust baquetti. Tres bien!
Õhtupoole sõitsime veel 80 km, mis võttis 1,5 h, et jõuda Porto Vecciosse. Teed on siin samasugused nagu itaalias, ka sildid on kakskeelsed - itaalia ja prantsuse keeles. Kellegi tige käsi oli kohati itaaliakeelsed nimetused siltidel maha tõmmanud või kinni pannud. Eks see Korsika ole aja jooksul kuulunud korduvalt nii Itaaliale kui Prantsusmaale- ja mulle tundub et see on tegelikult rohkem Itaalia. Aga prantslased vist nii ei mõtle :)
Valisime üki- kaki-kommi endale suvaliselt kämpingut tomtomi valikust. Lõpuks jäime Golfo de Sogno nimelise kämpingu juurde. Kuna golfe tähendab lahte, siis ehk on golfo ka kuskil mere lähedal. Ja nii oligi. Umbes 5 km Porto Vecciost ja täiesti lahe kaldal. Olles veidi kallim kui eelmised kämparid - 20 euri ööpäev auto ja telgi ja 2 inimese eest. Kämping oli väga suur - jala poleks viitsinud läbi jalutada ja suur enamus oli kämpingumajakeste alla- aga neid saab üürida vist ainult vähemalt nädalaks. Telkide ja autosuvilate ala oli täpselt lahe kaldal. Meie telgist mingi 30 meetrit oli liivarand! Superluks!
Siia võiks mitmeks päevaks jääda, aga kahjuks meil homme õhtul juba Bastias hotell ootab ja juba makstud ka - siin LP soovitused on kõik varakult täis bookitud. Bastia hotelli bronnisime paar päeva ette ja saime viimase odavamat sorti toa. ( nojah, ega see 138 euri öö peale otsesemõttes odav pole, aga teised olid veel kallimad.)
Ka siin kämparis räägiti enamasti vaid prantsuskeelt.
Üks omapärane tegur oli see, et Margus pidi oma ID kaardi resseptionisse jätma, kunaks lahkume. Umbes nagu deposiit. Ja WC seinal oli kiri, et lastel on sanitaarruumides mängimine keelatud! (kas keegi on kunagi näinud vetsus mängvat last?)

- Posted using BlogPress from my iPad