Me ööbime Arolla külas kohas nimega Hotel du Glacier, ehk liustikuhotell. See asub ca 2000m kõrgusel. Alates 2400 m loetakse kõrgmäestikuks ja alates 3000m peaks lisahapnik kaasas olema, et vältida mäestikuhaigust.
Margus teadis rääkida, et inimesed on ilma lisahapnikuta ka Everestil käinud(8800m). Ma ei tea kas mul on mäestikuhaigus, aga pea on paks ja kohati peab kaks korda järjest sisse hingama, et piisavalt hapnikku saada.
Siiasõit oli elamus omaette. Alates Siomi linnast, kui kiirteelt maha keerasime, algas mäkketõus: ca 40 km kulges tee spiraalis ümber mäe. Sõitsime seda päris kaua - alla tunni. Mida kõrgemale jõudsime seda kitsamaks tee muutus ja seda sügavamaks muutusid kuristikud tee ääres ja seda vähem oli keegi tee äärde kaitsepiirdeid viitsinud panna. Tee oli jõledalt käänuline ja pimekurve täis tikitud ja palju oli neid kohti kus päris kindlasti kaks autot kõrvuti ei mahu. Meil õnnestus nii sõita, et keegi vastu ei tulnud. Kohati oli siiski suudetud ka siia ehitada sildu ja tunneleid. Tunnelid olid seest hästi vahvad - looduslikust tahumata kivist nagu ürgaegsed koopad. Järskudele mäejalamitele oli ehitatud miniatuurseid maakivist ja ka puidust majakesi. Mõned isegi mitmekordsed. Neid oli erinevaid värve ja see tekitas tunde nagu oleksin sattunud kuhugi muinasjutu linnakesse või nukumaale.
Margus teab, et talviti on siin suurem turimishooaega- siin käiakse suusatamas.
Hotelli ette jõudsime kell 21, väljas oli 4 kraadi ja tibutas vihma. Otse meie ees laiusid hiiglaslikud mäeahelikud- olime peaaegu samal kõrgusel kui lumepiir.
Hotell oli hästi armas ja hubane. Meie tuba oli avar ja rõduga. Rõdult avanes vaade vägevatele mägedele.
Siseviimistlus oli kogu hotellis põhiliselt puit ja soojad toonid. Saime valida vanniga või dušiga toa vahel. Rõdu oli mõlemil. Valisime vanniga toa. Ja samal õhtul kohe ka kasutasime. Polnud ju mitu päeva korralikult pesnud ja jahe oli ka- nii et soe vann oli ülimõnus.
Täna sõime kell 9 hommikust ning põrutasime kohe matkama. Margus tahtis mind viia ühe helesinise mägijärve (Lac Bleu)äärde, kus ta oli kunagi käinud. Kohe alguses takistasid me teed harilikud šveitsi inimsööja lehmad. Et õige mäe jalamile saada pidime minema üle nende karjamaa. Aga nii kui üle elektrikarjuse astusime (ma muide võtsin sellest paljaste kätega kinni- ei olnud väga valus, natuke torkis ainult), kohe hakkas terve kari musti, sarvedega elukaid meie poole tormama.
Hüppasime tagasi, elukad jäid seisma. Niikui tahtsime uuesti proovida- nemad kohe ligi! Sellised suured metallist kellukad kaelas kolisemas. No ei julgenud igaksjuhuks proovime minna. Mine neid välismaa veiseid tea! Aga iludused olid nad küll- pikema musta karvaga mis kohe läikisid! Hakkasime siis õnnetult mööda nende aeda minema, riskides kõrvalasuvasse jõkke libiseda. Peaegi nägime, et meid tuli päästma üks pikakasvuline talumees kirju karjakoeraga. Talumees rääkis prantsuse keeles, et me lähme vales suunas ja juhatas kuhu peaks minema ja üksiti eskortis meid läbi verejanuliste veiste karjamaa.
Edasi tuli poolteist tundi mäkke tõusu. Mina mägironisin, aga Margus mägimatkas. Mäeküljel kasvas põhiliselt lehise puud- pehmete pikkade okastega.
Loodus oli uskumatult erk ja värske. Kitsuke kivine jalgrada, mida mööda tibusammul astusime, lookles samuti sinka-vonka, sest otse minnes oleks tõus liiga järsk olnud. Iga natukese aja tagant jäime seisma ja puhkasime. Minul hakkas füüsilisest pingutusest nii palav, et koorisin mitu kihti riideid maha.
Lõpuks jõudsimegi järve äärde. Vesi oligi täiesti smaragdsinine! Täiesti! Kõrgmäestikust voolas sinna järve kärestikulisi jõgesi, mis omakorda järvest alla külasse voolasid. Arvan, et olime tõusunud paarsada meetrit. Olime jube väsinud.
Lõunasöögiks püüdsime järvest suure hõbedase kala ja teime uhhaad! No... olgu...tegelikult sõime lõunaks jälle oma Tallinnast kaasa võetud võileibu. Polnud häda midagi, aga otsa nad veel ei saanud...deem. Natuke puhanud ja pikutanud arvas Margus, et tahaks ikka lumeni matkata ja lähme aga edasi.
Selge see, et kui ma poleks eelnevalt intensiivselt trenni teinud poleks ma ka sinna järveni end vedanud rääkimata edasiminekust. Aga kõndisime veel poolteistundi üles, kuni mäetipuni. Edasi tuli jälle org ja taamal uus mägi. Tipp oli päris karm. Lund hakkas ka veel sadama ja päike kadus ära. Aga väga võimas tunne oli. Arvan, et olime umbes 2400m kõrgusel. Igaljuhul meil mõlemal läks peas raskeks ja kõrvus kumises.
Allatulek võttis 2 tundi ja oli kõige koormavam varbaküüntele mis allatulekul pidevalt vastu matkasaabaste nina olid surutud. Ja kõrvad läksid pidevalt lukku.
Mõndadesse kõrgematesse kohtadesse olid pandud ristid. Proovisime lugeda, mis neil kirjas, aga peale aastaarvude ei lugenud midagi välja. Ühel oli 1958 ja teisel 1976. Alloleval pildil on näha ristid koos kummitusega.
Õhtul sõime restoranis priske eine, Margus sõi kivil küpsetatud lammast ja mina sõin kohalikku sinist siga.
- Posted using BlogPress from my iPad
