Hommikusöögiks pakutakse siin värsket saia ja kohvi ning mitu hiigelsuurt kamakat šveitsi juustu, kust ise endale tükk nüsida tuleb. Samuti müslit koos naturaalse jogurti ja moosiga. Hotelli omanikud on üks kena abielupaar, kellest naine ainukesena selles hotellis inglise keelt räägib. Kuna Arolla asub Valaise kantonis, mis on prantsuskeelne kanton (Šveitsi suhteliselt autonoomne maakond), siis üldiselt siin keegi muud keelt ei valda. Tegelikult ma ei tea, äkki valdavad teisi šveitsi riigikeeli, inglikseelt aga mitte. Igaljuhul ei ole keegi üritanud meiega mingis muus keeles suhelda kui prantsuse. Ja ehkki Šveitsil on neli riigikeelt, on igas kantonis üks keel, millega suheldakse. Aga hotell ja selle omanikud on hästi armsad ja sõbralikud ja usaldavad. Nt ei ole meilt mingeid dokumente küsitud ja registreerisime sisse alles täna hommikul. Samuti ripuvad vabade tubade võtmed kõigile avatud koridoris.
Eilsest olid minu kondid päris haiged. Täna sõitsime vaatama Euroopa suurimat tammi ( mõningatel andmetel maailma suurim). Tamm tekitas mäeahelike vahelisse orgu paisjärve.
Paisjärve koguti terve suvi vett, seega suve alguses on vee tase minimaalne ja sügise keskpaigaks maksimaalne. Hetkel on veetase ca 187m, ja näha olev betoonsein on alates veepiirist veel 100 m kõrgemal. Pildi peal tundub nagu oleks 10 meetrit :)
Kuna paisjärv asub ca 2300 m kõrgusel, on sel veel tohutu jõud. Ning talve perioodil lastakse veel liikuda alla, ning kasutades hüdroenergiat muundatakse jõud elektriks. Suur osa šveitsi energiatarbest kaetaksegi hüdroenergia abil. Enamus paisjärve saabuvast veest tuleb 3000-4000 m kõrguselt mägede lumesulamisveena, aga osad ka veidi madalamatest kohtadest pumpade abiga. Reservuaar on 284 m sügav ning ca 10 km pikk ning sinna mahub 400milj. kuupmeetrit vett.
Päris paisjärve äärde autoga ei saanud vaid tuli kasutada köisraudteed. Oleks saanud ka jalgsi. Kõndisime mõni kilomeeter piki paisjärve kallast. Tee koosnes enamasti tunnelitest, kuna varinguoht oli päris suur.
Lõpuks edasi ei julgenudki minna, sest teel lebas igas suuruses kõrgelt kaljudelt pudenenud kivikesi ja kaljurahne. Kaljud koosnesid kohati väga huvitavast hõbedasest settekivimist, mis oli äärmiselt rabe. Kui seda vastu nahka nühkida jäi nahalegi hõbedane sädelus.
Lõunat sõime kaljuveerel istudes ja kuristikku jalgu kõigutades. Lõunaks olid meil...ülla-ülla...vanad võileivad. Ja nad ei saanud otsa!
Mida kõrgemale mäestikku ronida, seda väheldasemaks jääb fauna. Alates kuskil 2100 km ei kasva enam puud ja alates 2500m on raske üldse midagi rohelist leida. See eest natuke allpool on loodus eriti kirev ja lopsakas - Alpi aasad on täis roosasid ja kollaseid ja sügavsiniseid ja valgeid ja helesiniseid lilli.
Autos avastasime et üks suur opossumlane oli meil mööda auto katust siband ja oma jalajäljed aknale jätnud:)
Ja õhtusöögiks võtsime täna salatid, millele eelnes ka eelroog. Ehkki salat on ka justkui eelroog, siis hinna järgi arvasime, et peaks küllalt suur olema ka põhiroaks (ca 20 franki=16 euri). Ja nii oligi, ma ei suutnudki lõpuni süüa enda oma. Aga õnneks Margus päästis häbist. Huvitav, et siin mägedes on minul hulga väiksem isu kui muidu, aga Margusel vastupidi - sööb kahe eest vabalt!
- Posted using BlogPress from my iPad
