Ma ei tea kuidas, aga kuidagi Margusel õnnestus tomtomiga ühine keel leida ja pärast tunniajast tiirutamist juba saimegi välja. Tund aega läks sellepärast, et olid ummikud ja liikusime teosammul.
Kämping vääris oma nime! Kõige suursugusem siiani nähtutest. Puhas inglise keel ja jahutusega vastuvõtulaud ning bürokraatlikud vormistused ööbimiseks ja vetsus on paber igas boxis- ei pea rull kaenlas ringi tatsama! Kämparitega on see huvitav asi, et pärast kella seitset õhtul pole sul mingit võimalust kohta saada. Vähemat Prantsusmaal mitte- sest retseptsioon on lihtsalt kinni! Ja loomulikult on retsensioon kinni ka siesta ajal. Igaljuhul mõtlevad prantslased rohkem teenindussfääri töötajate heaolu peale kui paljud teised riigid. Saksamaal me saime küll ka kell 10 õhtul jutule isegi. Ja teeninduskultuuri ei kuulu igalpool naeratus ja tähelepanuväärne sõbralikkus. Mis ei tähenda, et teenindajad oleksid kurjad ja ebasõbralikud, aga nad on rohkem tavaliste inimeste moodi. Viisakussõnad on aga alati ja nt kämpingutes teretavad kõik inimesed üksteist ja kauplustes teretavad sind kõik töötajad sh turvamees ja koristaja ja pakikandja kui sa juhtud otsa vaatama. Nii suurtes supermarketites kui pisikestes butiikides.
Ühesõnaga maandusime oma telkimisplatsil ja panime telgi püsti. Kogu koht oli väga roheline ja haljas.
Rannaäärsed kämpingukohad ja üldse loodus, olid päikesest kuivanud ja tihti õlekollane. Kämpingu kõrval asusid söögikohad, bussipeatused ja kaubanduskeskus, kuhu oma sammud seadsimegi. Ostsin ühest poest mõned suveriided ja ehted, no lihtsalt nii sigaodav oli ja nii armsad asjad- Montonis oleks taolised asjad ca 5 korda rohkem maksnud. Keskuses oli ka üks kingabutiik, kus müüdi ühe kallima itaalia kingafirma viimaseid numbreid, nö outlet. Issand kui vinged madalad suvekingad seal olid- ühteaegu väärikad, aga samas natuke edevad ja lisaks ergonoomilised ja sellist pretensioonitut värvi ja ühe pilguga saab aru et väga kvaliteetsed. No appi! Ma pole eriline kingahull, aga ma arvan oleks need ka täishinna eest ostnud kui oleks minu numbrit olnud. Kahjuks või õnneks oli ainult nr 40. Maksid mingi 160 euri aga olid 80 peale alla hinnatud. Need olid nii ilusad, et mul tekkis hetkeks isegi haige iha nad hoolimata valest numbrist endaga kaasa viia. Kingin ära siis! Ei saa ju selliseid poodi jätta...
Margus sai ka endale uued püksid. Ega ta muidu ei ole suur shoppaja, aga ta lemmikud kärisesid täna telgi ülespanekul õmblusest täitsa ribadeks. Vist sellepärast, et ta neid eile nõudepesuvahendiga pesi? Või siis oli nende aeg lihtsalt möödas.
- Posted using BlogPress from my iPad
