Nizza lähistel 1 päev

Korsikalt tagasi jõudnudna lasime tomtomil end viia Vallon Rouge'i nimelisse kämparisse. Siin veetsime neli ööd- algul ostsime kaks ööd, siis tellisime ühe juurde ja siis veel ühe. Mõnus. Vabadus. Kuhugi ei pea minema ja võid iga kell ümber mõelda kui mõni mõte tuleb.
Esimesel õhtul käisime Nizzas söömas. Kogemus oli üllatav. Täiesti kreisi linn. Täiesti kreisi liiklus. Kell oli umbes 9 õhtul ja oli hämardumas. Linn oli metsikult autosid täis. Pargiti üksteist mitmekordselt kinni. Inimestele poldud ruumi jäetud, nii jalutasid nad sõiduteel nagu kari karjamaal - täiesti suvaliselt ja neid oli palju. Kõik parkmismajad näisid olevat complete- st täis. Aegajalt oli tänaval elektrooniline tahvel parkimismajade vabade kohtade kohta- enamasti oli seenumber 0 või 1. Äärmisel juhul 2. Aga selleks ajaks kui sa sinna nimetatud parkimismajja jõudsid oli seenumber muidugi 0 juba. Me tahtsime parkida Palais Massena parklasse, et selle kõrval asuvasse La Koteau restorani sööma minna. Kuna see meil ei õnnestunud, otsustasime lõpuks otsa ringi keerata ja kämpingu poole tagasi sõita. Kämping asus ca 15 km kesklinnast, Nizza linnapiirist väljas. Ja kui just hakkasime ära minema, jäime punase tule taha toppama ja äkki Margus näeb, et meist paremal on just see La Koteau restoran. Äh, mismoodi? Ja kohe nägime ka Palais Messena parkimismaja selle kõrval. Meie meelest pidi see hoopis teises kohas olema. Tuli välja, et on olemas Messina parkla ja Palaise Messina. Ja meie oma oli selline väiksem ja rohkem kesklinnast väljaspool ja vabu kohti oli ka. Nii et esialgse plaani tegime teoks.
Tegu oli täiesti rannaäärse söögikohaga, seega sinna sai ka plätudes sisse. Kesklinna omadesse shortsides ei lasta- me tegelikult panime end korralikult riidesse, kuna meil polnud aimu kus kohas meie restoran täpselt asub.
Toit oli muidu hea, aga portsud olid ebainimlikult suured. Meie kummagi toidu oleks võinud kahepeale võtta ja ka siis poleks magustoit mahtunud.


Selline liialdamine meile eriti ei meeldi- see rikub toidu hõrgu maitse ära ja tahtes taldikut ikka lõpuni süüa, muutub see maitsev toit juba vastumeelseks. Suurele pingutusele vaatamata ei suutnud me kumbki oma taldrikut lõpuni süüa. Mina tellisin delikatessi - toored hiigelkrevetid koos poole homaari ja kolme krabisõraga. Kõik olid toored, või no soolvees vist olnud. Mulle toodi terve arsenal riistu, nagu oleksin kirurg või vähemalt hambaarst, et krabi lihani jõuda.


Oleks kurgumulguni piisanud 4 kreveti ja üks sõrg ja pool homaari! Margus tellis mereelukad paneerituna, neid oli ka treve suur kandikutäis. Mingist magustoidust ei saanud juttugi olla.
Hiljem jautasime kuulsal Nizza rannapromenaadil - Promenade de Anglais. Väga kirev seltskond oli seal koos ja iga natukse aja tagant muutus kõrvu ulatuv muusika. Seal oli vanamees bussiga kes lasi vanu hitte ja ise mängis trumme, seal oli aafrika trummidega romaanlastest noormehi kes ägedalt ka tantsu vihtusid, samuti oli seal koht ladina- ameerika rütmide jaoks, kus terve hulk inimesi, nii noor kui vanu salsat tantsis. Ja ei puudunud ka tavaline klubimuss. Inimesed olid end enamasti kenasti üles löönud- naistel meigid ja kontsad ja meestel geelid ja valged särgid. Aga oli ka plätusid ja rannakleite. Selline erutav varajane peomeeleolu- seltskonnad polnud veel välja kujunenud ja poisid ja tüdrukud olid veel omaette.


- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Route de la Colle-sur-Loup,Roquefort-les-Pins,France

Nizzasse tagasi

Ei no tore tore! Olles laevaga täpselt poole peal Korsikast mandrile, ehk sõitnud kolm tundi hakkas laev äkkitselt põrisema kõvasti ja seejärel saabus vaikus ja tuled kustusid ja ma märkasin et laev seiskus. Keset ulgmerd. Ei no hästi mõnus! Kuulsin veel ka mingeid signaale- lühikesi ja pikka ja veel lühikesi. (üld häire oli 7 pikka ja üks lühike ja need oleks pidanud ka kõvemini olema).Võibolla kujutasin ette, igaljuhul keegi ei liigutanud. Margus oli magusasti maganud ja tõusis nüüd selle vaikuse peale ka üles ja oli jumala rahulik. Mina muidugi korjasin kõik asjad kokku ja olin valmis päästevestide poole startima endal kepsud värisemas. Ma nii karstin, et süda läks pahaks. A paistis, et ma olin ainuke, sest keegi eriti välja ei teinud- vaid mõned üksikud venisid akna juurde asja kaema. Korra märkasin ka kollase pintsakuga laevarestorani kelnerit kandikuga , kes rahulikul sammul tühje klaase koristas. Teeskleb! Raudselt! Nii kui oma kandikuga nurga taha jõuab, lendab kandik nurka ja tädi tormab ummisjalu ainukese päästeparve poole! Kindlasti! Mina ei pidand kauem vastu ja peksin Marguse ka üles, et lähme nüüd kogunemiskohta. No igaksjuhuks. Margus muigas, aga tahtis siiski kaasa tulla. Teame, teame- Titanic oli ka poolenisti juba põhjas kui restoranis ikka inimesed veel sõid ja tantsisid ja orkester mängis. Vastik oli sellises vaikuses keset merd laevaga lihtsalt seista ja lainetel loksutada. Seistes loksutavad lained laeva palju rohkem kui sõidu ajal. Mingit infot ei antud. Kuna mul on komme igas olukorras kõigepealt kindlaks teha põgenemisvõimalus, siis olin juba laevale astudes esimese asjana läbi lugenud kõik ohutusreeglid ja hädaolukorra juhised- kindlaks teinud päästevestide ja parvede asukoha ning kogunemiskoha ja teadvustanud hädasignaalide pikkused. Neurootilised inimesed muide elavad kõige kauem, sest nad lihtsalt on nii neurootilised, et avastavad kõik hädad, haigused varakult ja nende treenitud nina tunneb iga kahtlase olukorra lõhna juba kaugelt ära. Ehkki enamasti ei ole tegu mingi kohutava haiguse ega ohtliku olukorraga. Läksime kogunemispunkti- laeval oli kõik normaalne. Ehkki nägime paari mundris meeskonnaliiget raadiosaatjaga (mulle tundus, et ärevalt) rääkimas ja kiirelt (mulle tundus, et kahtlaselt) ringi sebimas. Prantsuskeelest eraldasin sõna "navigatsioon". Ei no tore! Nüüd, endal navi aparaadid nässus ja ei tea ise ka kus me oleme siin ulgumerel onju! Vbla triivime juba kuskil Bermuuda kolmnurgas! Käisime korra ka tekil- seal oli rahulik- paar inimest seisis reelingul ja kuskil 10 mintsa pärast laev käivitas uuesti mootori ja nõka- nõka hakkas vaikselt liikuma. Kuhugi. Navigatsiooniaparaat ju nässus! Fotolt on näha vees heledam koht kus laev sõitu alustas, ja kus enne seisnud oli.


Lõpuks anti valjuhääldist ka kaks korda prantsuskeelne teade, et oli tehniline probleem navigatsiooniga ja see on nüüd lahendatud! No linnuke, laula, laula- usun ma sind jee! Inglise keeles midagi ei öeldud- ehkki kõik muud teated on laevas alati ka ingliskeeles olnud, nagu nt sõitma hakkamine ja hommikusöögi pakkumine ja sadamasse jõudmine. Ju siis need olid lindilt. Mina tundsin end päästevestide kõrval kõige mõnusamalt, aga peagi alistusin Marguse soovile minna tagasi salongi pehmete diivanite peale magama. Mina muidugi magama küll ei kavatse jääda. No paistab, et seekord läks hästi. Aga ma usun, et sellises olukorras ei saa olla liiga ettevaatlik, parem ülehinnata kui alahinnata. Estonias ju pääsesid ka ainult need kes esimese raksu peale neurootiliselt tekile tormasid - ja neid oli 10% reisijatest. Kahjuks ülejäänud enamuses uppusidki...
Oeh, mul läks isegi lõunasöögiisu ära! Mis minupuhul ei ole väga tavaline.

No 57% reisit on läbi ja ka 70% eelarvest. Õnneks on eelarve sisse arvestatud ka tagasisõidupiletid- nii et me oleme suht tasakaalus!

- Posted using BlogPress from my iPad