Europa Park

Olles kaks ööd Lioni lähistel Internationale kämparis, võtsime suuna Strassbourgi poole. Selle saksa - prantsuse seguse piirilinna lähistel asub Saksa poolel üks väga pisike linnake Rust, kuhu ongi püsti pandud Europa Park. Sõitsime sinna Lionist mööda kiirteid 4 tundi.
Europa Park oli tõeline euroopa park! Rohkem euro ei saa olla! Otsustasime ööbida lõbususpargi kämpingus, mis oli muide päris kallis- meil läks 34 euri. Kämping ise oli osaliselt kivine, osaliselt muruline hiigelplats, kus polnud ühtegi puud ega põõsast. No olgu- paar põõsaräbalat oli ühes nurgas. Õues oli temperatuur 35 kraadi varjus ja päike lõõmas. Päris karmid välistingimused ma ütleks! Aga sinna me jäime. Sättisime ennast ühe varjualusega laua taha ja tegime aga jälle oma pastat. Sõime eile ostetud ananassi ja keeksi ja täna ostetud jogurtit. Varju andis see nigelelat, aga vähemalt ei paistnud päike lagipähe. Ma käisin end iga 15 mintsa tagant tualetis veega pritsimas, et mtte kuumarabandust saada. Pärast sööki viskasime ühe hädise põõsa vilusse siruli ja sinna me jäimegi. Ei pannudki telki püsti. Keerasime end magamiskotti ja madrats alla ja käis küll! Kämping oli küllaltki kärarikas ja melu käis ümberringi, nii et ma sain magama ca pool kaks öösel. Lugesin taskulambi valgel "Madam Bovaryt". Arc de Triumphe sai juba Korsikal läbi, siis võtsin läbi "Olemise talumatu kergus"(alles raamatu lõpus mõistsin, et olin seda kunagi enne lugenud- aga piisavalt ammu). Ja kaks raamatut on veel pooleli, peale Bovary. Ja kaks alustamata. Mõnus.
Hommikul oli meil äratuskell juba kell 7! Park pidi kirjade järgi avatama kell 10, aga eile ringi luusides selgus et avatakse kell 9 ja atraktsioonid kell 9.15. Neil on komme avamis ja sulgemisaegu vastavalt vajadusele muuta ja see info ilmub samal päeval või eelmise päeva õhtul papptahvlitena väravatele. Me tahtsime varakult platsis olla ja õigesti tegime. Pilet oli muidugi rõve kallis - 37,7 euri ja ratastoolis sai tasuta. Me ise mõtlesime, et tegelt peaks hind olema arvestatud riigi SKP järgi või miinimumpalgast mingi % näiteks. Arvestasime, et keskmisele eurooplasele on see hind umbes sama nagu keskmisele eestlasele oleks ca 12 euri.
Pargi territoorium oli umbes sama suur kui Jõhvi linn(16ha). Territooriumi ühest otsast teise viis skytramm. Samuti kergendasid jalavaeva mitmed maapeal liikuvad rongid. Alal asus üle 100 atraktsiooni, millest osad olid veega. Mis oli väga hea- sai end jahutada.


Park oli jaotatud teemade kaupa, ja teemadeks olid erinevad euroopa suuremad riigid- saksa, prantsuse, itaalia, inglise, portugal, kreeka,


hispaania ja ülla ülla - venemaa. Ja skandinaavia osasse oli pandud ka soome lipp.
Ühtegi idaeuroopa maad polnud, peale venemaa. Hollandi osas asus ka idamaade blokk- vihjates hollandi kolooniatele indoneesias. Ja et ameeriklasedki end üleliigsetena ei tunneks oli terve kämpingukvartal kauboistiilis, sh söögikohad, wc-d ja meelelahutus kohad(väga vahvad kujundused olid muide- tõeline silmailu).


Eestist ja Aafrikast ei olnud midagi. Teemade kvartalis olid siis vastava riigi rahvustoite pakkuvad söögikohad ning ka seda riiki iseloomustavad atraktsioonid ja showd. Nt norras oli vägev mägirafting,


hispaanis sai muuhulgas näha 20 minutilist tõeliselt kirglikku flamenko etendust,


šveitsis oli järsk mägiteede sõit, rootsis viikingite laev jne.


Samuti oli ka muinasjutumets, piraatide koobas ja palju muud. Muinasjutumetsas sai konna suudelda.


Ja kui oli õige konn, muutus printsiks!


Alguses oli pargs päris mõnus ja aeg lendas liiga kiiresti, aga lõunaks oli rahvamass nii meeletu, et vähegi sõidetava atraktsiooni sabas pidi seisma isegi kuni tund aega! Siis me otsustasime jalga lasta.
Võtsime suuna ikka kodupoole ja sõitsime veel 3-4 tundi. Vahepeale jäi kahjuks mingi ilge ümbersõit kiirteelt maha, mis röövis tubli mitu tundi. Ja teenäidud olid ka viletsad- näitasid ainult mingi kohalike kohtade suunas, aga kus on Frankfurt ja kus Pariis seda mitte. Üks prantsalane isegi tuli meilt teed küsima, kui me parklas kaarti uurisime.
Ööbima jäime ühte rahulikku saksa kämpingusse. Retseptsioon sulgus kell 22 ja me keerasime parklasse 21.59. Aga no me eriti ei põdenud, kui ei oleks jõudnud siis meil põõsa all magamine juba selge ju!
Ehkki hetkel on kell peaaegu südaööl ja on pilkane pimedus ning müristab vahetpidamata ja välk lööb mitu korda minutis taevaaluse valgeks - eks näis kui romantiline telgiöö tuleb!


- Posted using BlogPress from my iPad

Lyon 2 päev

Tänane päev möödus kultuuri tähe all tutvudes Lioni linna vaatamisväärsustega. Lioni linnas haruneb Rhode jõgi kaheks, seega läbib linna justkui kaks jõge! Linn on väga suur ja märgatavalt kõrgem kui enne külastatud rannalinnad. Aga ka siin ei märganud silm midagi euroopalikku - ikka luugikestega, rõdukestega värvilised nikerdatud majad tihedalt üksteise kõrval, moodustades kitsamaid ja laiemaid tänavaid ja väljakuid. Väga armas!


Otsustasime tutvuda ka linna transpordikorraldusega ja läksime kämparist linna bussiga ja metrooga. Piletisüsteem on sama nagu Tallinnas - ühekorrapilet, tunnipilet, päevapilet. Süsteemi õppimiseks kulusid meil ka mõned eurod. Nt bussiga lõpppetusse jõudes, mis oli ühtlasi ka metroode lõpppeatus, arvasime et tuleks metroo pilet lisaks osta. Kuna mul oli parasjagu paha olla


ja vedelesin trepipeal ja puhkasin, siis ütlesin naljaviluks Margusele, et proovi äkki saab selle bussipiletiga ka metroo uksed lahti. Margus pistis pileti avasse ja uksed avanesidki! Hiljem tuli välja, et proovimine oli kehv mõte, kuna " proovitud" piletiga enam uksed teistkorda ei avanenud. Siis olin mina sees ja Margus väljas. Siis jäi meil 20 senti puudu et Margusele uus pilet osta. Margus väitis, et paberrahaga ei saa (ei usu!), aga kontrollida ma ei saanud. Lõpuks leidis ta endale ühe abivalmis naisterahva, kes aitas tal krediitkaardiga toimetada ja ostis talle päevapileti. Metroo oli bussiratastega ja juhikabiinita. Päris õõv oli esiaknast pimedusse sööstvat ilma juhita kummituslikku metrood jälgida!
Kõigepealt külastasime St Jeani katedraali - viielöövilist ja gootistiilis.


Väga uhke oli ja huvitav. Eriti vitraazaknad ja pihikabiinid!


Arutlesime natuke religiooni üle üldiselt, siis mina proovisin palvetada ja seejärel ostsime kirikult küünla ja süütasime Püha Teresale.


Seejärel jäi meile teele ette kino ja miniatuuride muuseum. See oli igavesti põnev koht. Muuseum koosnes kaheksast eraldiseisvast majaosast- esimesed 4 olid pühendatud kino teemale ja teised 4 miniatuuridele. Kino teema seisnes selles, et nt seal olid toimunud õudusfilmi "Parfüüm" võtted. See jutustab 18 sajandil aset leidnud parfüümitootmise loost, kus hea ninaga leidlaps hakkab ilusatest naistest oma katlas parfüüme tootma.


Alles olid selleaegselt sisutatud parfüümipood, tootmistuba ja kelder ning muud ruumid. Ruumides olid ka feelingu elavdamiseks vahakujud, vastav muusika ja isegi vastav lõhn. Tekkis hirmus isu seda fikmi näha! Teistes kinoteema osades oli erinevate filmide tegelaskujude elusuuruses vorme- batman, ahvide planeet, igasugu verised laibad x- failsist ja moonutatud näod ja ufod jms.








Minatuuride osa oli väga ligitõmbav! Ma polnud iial midagi sellist näinud. Esimene osa oli mitu ruumi täis klaasi taga olevaid miniatuure. Miniatuur on siis mingi ruumi või ruumiosa äärmiselt väike ( ca 70x70 cm) ja sügelema ajavalt detailne koopia. Kusjuures eriti huvitav oli see, et kujutatud oli ka täiesti lambi kohti- mitte ainult ilusaid ballisaale ja restorane


ja raamatukogusid


ja magamistube,


vaid nt räpane ujula.


Justnimelt vana ja katkine ja räpane! See oli nii tõetruu, et oli raske usukuda, et ta polnud ise vanaks ja räpaseks jäänud vaid oli selliseks tehtud. Või siis suurusugune kõrgevõlviline ja rõudedga teatrisaal, mis oli mahajäetud ja seintelt pudenes krohv. Või siis kortermaja trepikäik...
Veetsime seal liiga kaua aega igaljuhul!
Vahepeal tegime vanalinnas kerge ja maitsva eine ning liikusime oma lõppmärgi suunas - kaunite kunstide muuseum. Tee läks läbi butiigitänavate ja ostukvartali. Astusin sisse igasse jalanõude poodi lootusega kohata eile avastatud kingakeste õekesi. Aga mida polnud, seda polnud! Hinnad olid küll samad, aga midagi nii ilusat - mitte sinnapoolegi! Ostsin lohutuseks ühed roosad tennised siis kümne euriga. Igaljuhul muuseumisse jõudsime täpselt selleks ajaks kus viimased külastajad sulguvate uste vahelt veel õue lasti. No kell oli kolmveerand kuus! Õues oli kohutav kuumus ja meil oli natuke raske seda taluda.


Igaljuhul koju jõudsime sekeldusteta ning pärast kerget õhtusööki tegime homse päeva plaane.
Otsustasime Nancy ära jätta ja suuna võtta Strassbourgi poole, mille lähedal on Europapark. Homme on sõidupäev ja ülehomme lõbustuspargi päev!


- Posted using BlogPress from my iPad

Lyon 1 päev

Hommikul võtsime suuna Lioni linna. Mööda kiirteid võttis see 4 h, kuidmööda tasuta teid oleks läinud 8 tundi. Meie jaoks oluline ajavõit. Linna jõudsime kenasti, ja algul avasime, et jääme pidama ühte hostelisse. See asus vanalinnas ja isegi oli vabu tube. Aga seal pidid naised ja mehed eraldi tubades olema ja inimese koht maksis 22 euri. Arvestades, et oleme eraldi tubades mingite võõraste inimestega ja maksame kahepeale päris suure summa, otsustasime sellest loobuda ja linnast siiski välja sõita. Kohe väljasõidu juures asub Camping Internationale ja koha nimi on Porte de Lyon ( uks Lionisse). Aga linnast väljasõit ei olnudki nii lihtne. Tomtom sundis meid jäära järjekindlusega teele, mis oli kinni pitseeritud. Ja loomulikult polnud mingeid ümbersõidu märke kuskil. Olgugi, et tegemist oli väljasõiduga kiirteele. Mine või lolliks! Eestis on küll alati kollaste nooltega ümbersõit puust ja punaseks ette märgitud! Eestis on üldse tegelt mõnus elada!
Ma ei tea kuidas, aga kuidagi Margusel õnnestus tomtomiga ühine keel leida ja pärast tunniajast tiirutamist juba saimegi välja. Tund aega läks sellepärast, et olid ummikud ja liikusime teosammul.
Kämping vääris oma nime! Kõige suursugusem siiani nähtutest. Puhas inglise keel ja jahutusega vastuvõtulaud ning bürokraatlikud vormistused ööbimiseks ja vetsus on paber igas boxis- ei pea rull kaenlas ringi tatsama! Kämparitega on see huvitav asi, et pärast kella seitset õhtul pole sul mingit võimalust kohta saada. Vähemat Prantsusmaal mitte- sest retseptsioon on lihtsalt kinni! Ja loomulikult on retsensioon kinni ka siesta ajal. Igaljuhul mõtlevad prantslased rohkem teenindussfääri töötajate heaolu peale kui paljud teised riigid. Saksamaal me saime küll ka kell 10 õhtul jutule isegi. Ja teeninduskultuuri ei kuulu igalpool naeratus ja tähelepanuväärne sõbralikkus. Mis ei tähenda, et teenindajad oleksid kurjad ja ebasõbralikud, aga nad on rohkem tavaliste inimeste moodi. Viisakussõnad on aga alati ja nt kämpingutes teretavad kõik inimesed üksteist ja kauplustes teretavad sind kõik töötajad sh turvamees ja koristaja ja pakikandja kui sa juhtud otsa vaatama. Nii suurtes supermarketites kui pisikestes butiikides.
Ühesõnaga maandusime oma telkimisplatsil ja panime telgi püsti. Kogu koht oli väga roheline ja haljas.


Rannaäärsed kämpingukohad ja üldse loodus, olid päikesest kuivanud ja tihti õlekollane. Kämpingu kõrval asusid söögikohad, bussipeatused ja kaubanduskeskus, kuhu oma sammud seadsimegi. Ostsin ühest poest mõned suveriided ja ehted, no lihtsalt nii sigaodav oli ja nii armsad asjad- Montonis oleks taolised asjad ca 5 korda rohkem maksnud. Keskuses oli ka üks kingabutiik, kus müüdi ühe kallima itaalia kingafirma viimaseid numbreid, nö outlet. Issand kui vinged madalad suvekingad seal olid- ühteaegu väärikad, aga samas natuke edevad ja lisaks ergonoomilised ja sellist pretensioonitut värvi ja ühe pilguga saab aru et väga kvaliteetsed. No appi! Ma pole eriline kingahull, aga ma arvan oleks need ka täishinna eest ostnud kui oleks minu numbrit olnud. Kahjuks või õnneks oli ainult nr 40. Maksid mingi 160 euri aga olid 80 peale alla hinnatud. Need olid nii ilusad, et mul tekkis hetkeks isegi haige iha nad hoolimata valest numbrist endaga kaasa viia. Kingin ära siis! Ei saa ju selliseid poodi jätta...
Margus sai ka endale uued püksid. Ega ta muidu ei ole suur shoppaja, aga ta lemmikud kärisesid täna telgi ülespanekul õmblusest täitsa ribadeks. Vist sellepärast, et ta neid eile nõudepesuvahendiga pesi? Või siis oli nende aeg lihtsalt möödas.



- Posted using BlogPress from my iPad

St Tropez 2 päev

Täna tõusime varakult, et minna peesitama St Tropezi kuulsasse Pampellome valgeliiva randa. Rannad asuvad St Tropezi linnast väljas ning jooksevad külmneid kilomeetreid mööda merekallast. Nagu tripist teadsime on St Tropezi ümber suured ummikud. Ja tõsi ta oli. Oma 15 kilomeetrit sõitsime poolteist tundi.
Rannas oli vaheldumisi tasulised ja tasuta plääzid. Me valisime seekord tasulise. Me kumbki polnud enne tasulises rannas käinud. Meri ja liiv oli muidugi sama. Aga seal oli väga mugav lamamistool paksu madratsi ja päiksevarjuga. Ning need olid kohe vee piiril.


Need kes tasuta rannas olid, olid enamasti päiksevarjud ja kerged lamamistoolid ise kaasa võtnud- meil neid üldse ei olnudki. Samuti ei pidanud muretsema asjade pärast mis kaldale jäid. Hind oli muidugi üüratu minumeelest - 38 euri. Vbla see on normaalne hind, ei tea- igaljuhul mulle oli see üllatus. Vedelesime seal peaaegu kella kaheksani õhtul - kogu raha eest ikka!
Mis oli teistmoodi kui Eestis, oli see, et nt paljud olid oma koertega. Ja koerad võisid ka vette minna kui tahtsid. See oli ka teistes randades nii olnud. Ja teine asi on see, et tissinäitamine ei ole siin mingi piinlikust tekitav asjaolu, ei noortel ega vanadel. Üks tädi nt päevitas küll trikooga, aga kui läks rannaduši alla, tõmbas ülakeha paljaks. Ja osad naised päevitasidki nii.
Rand oli väga mõnus - kiirelt läks sügavaks ja vesi oli sügavsinine.


Rannariba inimestega ulatus niikaugele kui silm ulatus. Aga õnneks asustustihedus ei olnud väga tihe - selline parajalt. Selja taga olid restoran ja hamburegeriputka, kus me ka lõunat võtsime.


- Posted using BlogPress from my iPad

St Tropez 1 päev

Täna hommikul, pärast tubli hommikueinet, korjasime oma pambud kokku ja panimegi ajama! Võtsime suuna mööda merekallast edasi - Saint Tropezi poole! Aja kokkuhoiuks kasutasime kiirteed. Kiirteed on siin jube kallid - 10 km ca 1 eur. Jube ju! Hullem kui bensiinihind! Jõudes St Tropezi eeslinna St Maxime'i külastasime kõigepealt õues asuvat veeparki. Veepark ei olnud väga suur, aga piisav et närvi kõditada. Mõnele atraktsioonile ma ikkagi ei julgenudki minna. Üldiselt käis nii, et Margus oli pioneer ja katsetas esimesena ja siis andis põhjaliku ülevaate kogemusest- millise kehaosa kõigekõvemini ära lõi ja mida tuli kinni hoida jne. Tänu mingile eriti vingele atraktsioonile saab Margus uued ujumispüksid :)
Enamus olid seal muidugi lastega, aga muidu päris paras koht ka meiesugustele hulludele. Õues oli eriti kuum täna - 36 kraadi. Tavaliselt umbes 28. Aga veekeskus asus kohas kus oli päris kõva tuul, nii et palavust ei tundnud üldse. Aga hoolimata hoolikale kreemitamisele ma vist põlesin ära natuke ikka. Liiga tumedaks kiskus üks koht- ei mul selline peale jää! Margus juba ajab natsa käe peat nahka - aga tema on ju alati olnud nii kõva vend kes eriti ei kreemita. Või no kreemitab siis kui ribad juba taga :)
Oma , tõenäoliselt viimase, hotelli olimegi bronninud siia- St Tropezi eeslinna ca 4km kaugusele. St Tropezis oli pakkuda vabu tube 8 hotellis, millest kõige odavam oli 200 euri öö ja kalleim 1000 euri öö. Praeguse hotelli saime 74 euriga. Tuba ei ole väga armas, aga siiski puhas ja kena ja rõduga. Kahjuks kahe täiesti eraldiseisva voodiga, mida kokku lükata ei saa- muud polnud saadaval enam, oleks pidanud varem bronnima(me tegime seda eile õhtul). See muidugi tähendab, et me peame kahekesi selles kitsas voodis olema. Margus ütles, et see on jumala normaalne, et vanasti olidki abieluvoodid sellised( mingi 100 aastat tagasi arvas ta). No selge siis! Rõdul vaadet pole, aga see on suur ja tuba väike - seega rõdu meil koguaeg ristseliti lahti ja sealt puhub õrn tuuleke. Hommikusöök on eraldi 8 euri nägu. Juba hakkaks nagu ära harjuma sellise hinnaga- algul tundus ikka jube kallis, aga siin odavamalt ei saa küll kuskil eriti. Õhtul jalutasime lahe ääres ja sõime vanalinnas karpe, hiigelkrevette, merikeelt ja tallesaslõkki.










Jätsin sinna retrorestorani ka oma valge jaki. Homme saab järelikult jälle keelt praktiseerida! :) Ehkki siin saab vabalt ingliskeelega hakkama juba tegelikult.
Homme on meil ühtlasi viimane Lõuna- Prantsusmaa päev, viimane rannapäev ja ka viimane hotellis ööbimise päev!

- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Avenue Charles de Gaulle,Sainte-Maxime,France

Nizza lähistel 4 päev_ St. Croix ja Verdon

Päev algas rikkaliku hommikusöögiga nagu lubatud! Suured tortelliinid lihaga ja parmazani juust. Lisaks muffinid ja kohv. Veinivalikuga läks kehvasti - see tuli ära visata...poes oli veinivalik erakordselt suur ja mõtlesime, et oleme kavalad ja vaatame mis kohalikud ostavad. Üks noormees ja neiu valisidki kaua veini ja otsustasid lõpuks ühe 2010 aasta kvalteetveini kasuks (maksis alla 6 euri). Võtsime selle sama. Aga see oli nii räigelt magus, et soolase toidu juurde ta ei kõvanud ja no dessertveini meil vaja ei ole. Mina olen siiani näinud dessertveine mis on natuke ka sellises erilisemas pudelis - see aga oli täiesti tavaline, ilmetu nagu kõik teisedki. Uskumatu möödapanek!
Tänase päeva jooksul pidi teoks saama autoga loodusretke Verdoni kanjoni äärt mööda Saint Croixi sinise järve äärde.


Sõitsime autoga Dragugliani poole, siis Compo, siis Artuby sild ja Aigüines ja ongi St Croixi järv. Kanjon oli muidugi aukartustäratav. Kahjuks fotodele see hästi ei jää. Artuby sillalt käis äge penji hüppamine. Ma sain kõva adrenaliinilaksu pelgalt ninapidi juures olemisest ja kaasaelamisest. No tõesti! Astud silla ääre peale ja hüppad alla kivide sügavikku lootes et kõik trossid su küljes on õigesti kinnitatud ja ka nööri teine ots on kindlalt silla küljes ikka!


See nöör oli 130 m pikk. Ja allahüpanu kõlkus silla alla ja jälle välja. Juuuhhuu!
Edasi jõudsimegi rohekassinise järve äärde. Seal oli päris palju rahvast ja koeri. Järve vesi ei olnud läbipaistev, vaid nagu järve vesi ikka ehkki põhi oli liivane. Aga väidetavalt annab selle kauni värvuse talle vees olevad vaseelemendid. Käisime ujumas ja tegime ka oma lõunasöögi.
Koju sama teed pidi. Ma pean ütlema, et see retk sobiks suurepäraselt eeskätt neile, kes tulevad siia lennukiga ja tahavad natuke looduses ringi vaadata. Kui autoga tulla ja niikuinii mööda taolisi teid ja vaateid sõita siis see retk väga palju juurde ei anna.
Koju jõudsime juba hämaras. Homme lahkume siit armsaks saanud lillelisest
kämpingust.
- Posted using BlogPress from my iPad

Nizza lähistel 3 päev_ Monaco

Täna läksime Monakosse uuele katsele! Parklakoht oli eilsest selge- selle õige leidsime eile enne linnast välja sõitmist üles. Kõik muu oli ka selge ja planeeritud ja asi sujus suurepäraselt ja ilma probleemideta. Kõigepealt käisime Jardine Exoticus- see asub kohe paremat kätt linna sissesõidul kui kiirteelt tulla. Aial oli väga uhke 10 kordne parkla millest 9 korrust asusid maapinnast allpool. Tegelikult asus ta kuidagi kalju sees, nii et nii 0 kui ka -10 korruselt sai tänavale sõita. Eksootikaaed oli väga põnev- meeletult suur valik erinevaid kaktusi: tillukesi ja maja kõrguseid, ümmargusi ja käänulisi, sametisi ja õitsvaid.














Lisaks avanes sealt ka meeliülendav vaade merele ja Monacole.
Mina ja Monaco ( by Margus) :


Päev oli kuum ja head jahedust pakkus samas aias olev antropoloogia muuseum - kus oli eelinimeste pealuud, ning 50m sügavune grotiekskursioon.


Selles grotis olid elanud neandertaallased ja isegi nende eellased ja groti laiendamisel tehtud kaevamistel leitu on eksponeeritud muuseumis. Mõlemad olid tasuta ja ka aia pilet oli päris odav. Kala palub saia:


Pärast väsitavat käiku (aed asus mäejalamil ja seal liikumin ekoosnes treppidest üles alla käimisest) oleksime tahtnud lõunat võtta, aga jäime hiljaks. Prantslased ju pärast 14.30 kuskil süüa ei anna. Alles kuskil 19.30 võid hakata restorani uksele koputama uuesti. Mõnesmõttes väga kasulik komme- inimressurssi säästev. Mitte nagu meil kus teenindaja peab 14 tundi valvel olema :). Siin on ettekandja tööaeg 12-14.30 ja 19.30-23.00. Süüakse söögi ajal! Kes ilma jääb, oma viga! No me litsusime end siiski nõusid koristava restorani ukse vahelt sisse ja palusime härdalt söögiabi, mistõttu õnnestus meil osta ligi 100eegu eest kaks ausat Magnumi pulgajäätist!
Edasi sõitsime autoga Okeanigraafiakeskuse lähedale maaalusesse parklasse. Liftiga tuli seejärel maapeale tõusta. Keskus kujutas endast akvaariumi troopiliste elukatega (sarnane Helsingile) ja vana muuseumi kus olid erinevad kalatopised (just topised!) ja piirituse sisse pandud elukad ning mõni saal kunstilisi temaatilisi taieseid.





Edasi jalutasime Monaco Katedraalini, mis oli sealt ca 100 m. Kahjuks kedagi sisse ei lastud kuna käis missa. Ja seat veel edasi, rikaste villade vahelt, sai jõuda keskväljakuni, kus asus vürstiloss. Kell oli liiga hiline ja sisse ekskursioonile kahjuks ei saanud. Kuid kõndisime niisama tsitadellis ringi. Monacot valitseb Rainer III, kes kuulub Grimaldi dünastiasse, kellel on õnnestunud Monacot valtseda alates 13 sajandist peale! Uskumatu! Siuke pisike riik ja nii pikalt iseseisev ja ühe dünastia käes püsinud. Eesti on selle ajaga vähemalt 8 korda vallutatud/ okupeeritud. Grimaldid pääsesid võimule aga pettusega: esimene Grimaldi pääses lossi mungaks maskeerituna, endal piltlikult (või ka päriselt) mõõk vööl. Sellise munga kuju seisis ka lossi ees.


Ma ise mõtlesin, et Grimaldid on ühed ausad ja julged vennad - mõistavad tõde tunnistada ja panevad isegi kuju püsti, justkui oleks see auasi mida demonstreerida - pettusega pukki! Usaldavust ära kasutades. Aga võibolla, et ongi mingi nurga alt...
Aga üldiselt jättis Monaco väga hea mulje. Kindlasti soovitan siia kanti tulla, kui võimalus tekib. Linn on puhas ja ilus ja korras. No nii armasad majad ja tänavad. Aga sedapuhku mitte vanad, vaid uued. Või vähemalt restaureeritud ja viimseni lihvitud.


Majadel on igasugu iludekoratsioone ja värve mis annavad kogu linnale värske pilgu. Tundub ka et Monaco on väga heal järjel, sest linnavõimude hoolitsevat kätt on väga palju tunda.
Tagasisõites külastasime Nizza kesklinna ostukeskust (seda, et see oli Nizza kesklinn, saime aru alles minema sõites, mingeid linna silte kuskil ju pole tihtipeale ja jääbki märkamata millal eeslinnast saab kesklinn. Ostsime kena kotitäie süüa õhtusöögiks oma telklaagris. Aga jõudsime nii hilja koju et ei viitsinudki süüa vaid kobisime otsekohe magama ja jätsime selle tähtsa toimingu homseks!


- Posted using BlogPress from my iPad

Nizza lähistel 2 päev - huvitav päev

Täna vedelesime pool päeva basseini ääres. Õigemini mina vedelesin, Margus luusis niisama ringi. Lõunaks tegime ise süüa ja hiljem otsustasime, et sõidame Monakosse, kuhu oli tunniaja tee. Oli plaanis käia eksootikaaias ning okeanograafiakeskuses ning võimalusel ka vürstiloss ära vaadata. Plaanid olid suured ja liiga optimistlikud. Kuna kõik asjad suleti seal kell 18-19 siis ei olnud ajaga laiata. Pealegi ei arvestanud me, et Monako asub mägijalamil- ja see mis kaardilt tundub 300 m, võib tegelikuses osutuda 300m + 100 m kõrgust. Ehk siis igasse punkti ei saa igalt poolt ja mõnda kohta viib ainult üks tee. Kaardil võivad asjad kõrvuti näida, ent tegelikkuses tuleks punktist A punkti B jõudmiseks liikuda 3 km ülesmäge. Päikse käes. Pealegi on tänavad jälle ülikitsad - ümberpööramisvõimalusi on vähe. Palju on ühesuunalisi teid. Ja tagatipuks on osad teed tunnelites. Koguni teedevõrgustikud, st maa all on ka nt 3-4 mahasõiduvõimalusega ringteed! Aga tomtom ju maaall ei tööta. Valides vale otsa ( aega valimiseks on ka pool sekundit, sest sa pole just üksi seal), väljud tunnelist ja jälle tee hargneb - aga tomtomil tuleb mõistus pähe alles tüki aja pärast maa alt väljumist. Nii võid teha juba mitu vale käiku ja tomtom hakkab jälle kräunuma " võimalusel pööra ringi". Aga nii kitsal teel juba ringi ei pööra... Sõidad veel kuhugi pärapõrgu otsides ringikeeramisvõimalust... Margus ütles hiljem, et see on Brüsseli kõrval kõige hullem linn kus ta eales sõitnud on. Rooma ja Pariis on selle kõrval lapsemäng! Ühesõnaga keerutasime seal ääretult kaunis ja hullus linnas oma tunnikese ja mõlemal juba närvid läbi läksime ise ka muidugi parajalt tülli - see on sellisel hetkel peaaegu kindel. Me ei olnud selleks valmis. Lõpuks leidsime küll mingi parkimismaja, mis asus aga vales kohas, st meie külastuskohad olid liiga kaugel. Kell oli ka juba 5, nii et aega ka eriti enam polnud ja tuju ka mokas, nii otsustasime tagasi pöörduda oma kämparisse ilma saagita.
Õhtust sõime meie kämpingu kõrval asuvas restoranis kus saime äärmiselt ebasõbraliku teeninduse osaliseks- vba sellepärast et olime välismaalased? Ei tea. Teistega nii ei käitutud. Kuigi tellisime prantsuskeeles ja mõnele küsimusele vastasime prantsus keeles, siis ei osanud ma vastata kas hamburegri kotlett tuleb teha toores, medium või hästi küpsetatud. No halllloooo? Hamburgerikotlet? Sain aru mida ta küsis, aga ei teadnud mis sõna tähistab küpset ja milline toorest. Seda ütlesin , et ei, mitte medium. Ja karm vanadaam, kesoli seal ettekandjaks, oli tige nagu pull, higi otsmikult tilkumas( kuna külastajaid oli palju ja tal oli kiire) ja nõudis mult prantsuskeeles kas toores või küpse? Kas toores või küpse? Iga kord aina nõudlikumalt ja vihasemalt. Mina ei julgend midagi pakkuda, kartsin et valin vale sõna ja tuuakse toore kotletiga hamburger! Ütlesin siis inglise keeles, et "well done pleas". No maitea kas keegi on söönud hamburgerit toore kotletiga? Ei tea kaua ta meid oma kotletiga piinanud oleks, kui üks kõrvallauas olev mees sellele ettekandjale prantsuse keeles mu soovi poleks edastanud ( see sõna kõlas "kutee"). Igaljuhul ettekandja oli teiste külalistega ülevooavalt sõbralik, viskas nalja ja musitas ja kallistas, aga meid põrnitses ja ei suhelnud enam sõnagi, ta tegelt suhtles teiste inimestega samal ajal kui meid teenindas. Ja me ootasime oma salatit peaaegu niikaua kui teised, kes meiega samal ajal tellimuse andsid olid oma põhisööki juba lõpetamas. Praadi ootasime veelgi kauem, ehk siis seda hamburgerit. Olime istunud juba peaaegu 1h peale salatit kui Margus läks küsima. See vihastas tädi veel rohkem. Teised juba olid söönud ka jäätise ja joonud kohvi ja asutasid end minekule kui meile lõpuks see neetud kotlet toodi. Neelasime oma prae ja läksime jälle vanadaami pahandama - et tahtsime kohe maksta ja seisime leti äärde( nii polnud seal kombeks). Arvasime, et ei viitsi seal lauas veel tund aega passida kuni tädi raatsib arve tuua. Vastik ülbe väike vanamutt! Aga see pole veel kõik. Telgis selgus et mu madrats oli tühjaks jooksnud ja magasin terve öö praktiliselt paljal maapinnal, nii et kondid valusad - aga ma loodan see oli kasulik. Vot selline huvitav päev oli.
Aga päike paistab alati, vahel on lihtsalt pilved ees!

- Posted using BlogPress from my iPad

Nizza lähistel 1 päev

Korsikalt tagasi jõudnudna lasime tomtomil end viia Vallon Rouge'i nimelisse kämparisse. Siin veetsime neli ööd- algul ostsime kaks ööd, siis tellisime ühe juurde ja siis veel ühe. Mõnus. Vabadus. Kuhugi ei pea minema ja võid iga kell ümber mõelda kui mõni mõte tuleb.
Esimesel õhtul käisime Nizzas söömas. Kogemus oli üllatav. Täiesti kreisi linn. Täiesti kreisi liiklus. Kell oli umbes 9 õhtul ja oli hämardumas. Linn oli metsikult autosid täis. Pargiti üksteist mitmekordselt kinni. Inimestele poldud ruumi jäetud, nii jalutasid nad sõiduteel nagu kari karjamaal - täiesti suvaliselt ja neid oli palju. Kõik parkmismajad näisid olevat complete- st täis. Aegajalt oli tänaval elektrooniline tahvel parkimismajade vabade kohtade kohta- enamasti oli seenumber 0 või 1. Äärmisel juhul 2. Aga selleks ajaks kui sa sinna nimetatud parkimismajja jõudsid oli seenumber muidugi 0 juba. Me tahtsime parkida Palais Massena parklasse, et selle kõrval asuvasse La Koteau restorani sööma minna. Kuna see meil ei õnnestunud, otsustasime lõpuks otsa ringi keerata ja kämpingu poole tagasi sõita. Kämping asus ca 15 km kesklinnast, Nizza linnapiirist väljas. Ja kui just hakkasime ära minema, jäime punase tule taha toppama ja äkki Margus näeb, et meist paremal on just see La Koteau restoran. Äh, mismoodi? Ja kohe nägime ka Palais Messena parkimismaja selle kõrval. Meie meelest pidi see hoopis teises kohas olema. Tuli välja, et on olemas Messina parkla ja Palaise Messina. Ja meie oma oli selline väiksem ja rohkem kesklinnast väljaspool ja vabu kohti oli ka. Nii et esialgse plaani tegime teoks.
Tegu oli täiesti rannaäärse söögikohaga, seega sinna sai ka plätudes sisse. Kesklinna omadesse shortsides ei lasta- me tegelikult panime end korralikult riidesse, kuna meil polnud aimu kus kohas meie restoran täpselt asub.
Toit oli muidu hea, aga portsud olid ebainimlikult suured. Meie kummagi toidu oleks võinud kahepeale võtta ja ka siis poleks magustoit mahtunud.


Selline liialdamine meile eriti ei meeldi- see rikub toidu hõrgu maitse ära ja tahtes taldikut ikka lõpuni süüa, muutub see maitsev toit juba vastumeelseks. Suurele pingutusele vaatamata ei suutnud me kumbki oma taldrikut lõpuni süüa. Mina tellisin delikatessi - toored hiigelkrevetid koos poole homaari ja kolme krabisõraga. Kõik olid toored, või no soolvees vist olnud. Mulle toodi terve arsenal riistu, nagu oleksin kirurg või vähemalt hambaarst, et krabi lihani jõuda.


Oleks kurgumulguni piisanud 4 kreveti ja üks sõrg ja pool homaari! Margus tellis mereelukad paneerituna, neid oli ka treve suur kandikutäis. Mingist magustoidust ei saanud juttugi olla.
Hiljem jautasime kuulsal Nizza rannapromenaadil - Promenade de Anglais. Väga kirev seltskond oli seal koos ja iga natukse aja tagant muutus kõrvu ulatuv muusika. Seal oli vanamees bussiga kes lasi vanu hitte ja ise mängis trumme, seal oli aafrika trummidega romaanlastest noormehi kes ägedalt ka tantsu vihtusid, samuti oli seal koht ladina- ameerika rütmide jaoks, kus terve hulk inimesi, nii noor kui vanu salsat tantsis. Ja ei puudunud ka tavaline klubimuss. Inimesed olid end enamasti kenasti üles löönud- naistel meigid ja kontsad ja meestel geelid ja valged särgid. Aga oli ka plätusid ja rannakleite. Selline erutav varajane peomeeleolu- seltskonnad polnud veel välja kujunenud ja poisid ja tüdrukud olid veel omaette.


- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Route de la Colle-sur-Loup,Roquefort-les-Pins,France

Nizzasse tagasi

Ei no tore tore! Olles laevaga täpselt poole peal Korsikast mandrile, ehk sõitnud kolm tundi hakkas laev äkkitselt põrisema kõvasti ja seejärel saabus vaikus ja tuled kustusid ja ma märkasin et laev seiskus. Keset ulgmerd. Ei no hästi mõnus! Kuulsin veel ka mingeid signaale- lühikesi ja pikka ja veel lühikesi. (üld häire oli 7 pikka ja üks lühike ja need oleks pidanud ka kõvemini olema).Võibolla kujutasin ette, igaljuhul keegi ei liigutanud. Margus oli magusasti maganud ja tõusis nüüd selle vaikuse peale ka üles ja oli jumala rahulik. Mina muidugi korjasin kõik asjad kokku ja olin valmis päästevestide poole startima endal kepsud värisemas. Ma nii karstin, et süda läks pahaks. A paistis, et ma olin ainuke, sest keegi eriti välja ei teinud- vaid mõned üksikud venisid akna juurde asja kaema. Korra märkasin ka kollase pintsakuga laevarestorani kelnerit kandikuga , kes rahulikul sammul tühje klaase koristas. Teeskleb! Raudselt! Nii kui oma kandikuga nurga taha jõuab, lendab kandik nurka ja tädi tormab ummisjalu ainukese päästeparve poole! Kindlasti! Mina ei pidand kauem vastu ja peksin Marguse ka üles, et lähme nüüd kogunemiskohta. No igaksjuhuks. Margus muigas, aga tahtis siiski kaasa tulla. Teame, teame- Titanic oli ka poolenisti juba põhjas kui restoranis ikka inimesed veel sõid ja tantsisid ja orkester mängis. Vastik oli sellises vaikuses keset merd laevaga lihtsalt seista ja lainetel loksutada. Seistes loksutavad lained laeva palju rohkem kui sõidu ajal. Mingit infot ei antud. Kuna mul on komme igas olukorras kõigepealt kindlaks teha põgenemisvõimalus, siis olin juba laevale astudes esimese asjana läbi lugenud kõik ohutusreeglid ja hädaolukorra juhised- kindlaks teinud päästevestide ja parvede asukoha ning kogunemiskoha ja teadvustanud hädasignaalide pikkused. Neurootilised inimesed muide elavad kõige kauem, sest nad lihtsalt on nii neurootilised, et avastavad kõik hädad, haigused varakult ja nende treenitud nina tunneb iga kahtlase olukorra lõhna juba kaugelt ära. Ehkki enamasti ei ole tegu mingi kohutava haiguse ega ohtliku olukorraga. Läksime kogunemispunkti- laeval oli kõik normaalne. Ehkki nägime paari mundris meeskonnaliiget raadiosaatjaga (mulle tundus, et ärevalt) rääkimas ja kiirelt (mulle tundus, et kahtlaselt) ringi sebimas. Prantsuskeelest eraldasin sõna "navigatsioon". Ei no tore! Nüüd, endal navi aparaadid nässus ja ei tea ise ka kus me oleme siin ulgumerel onju! Vbla triivime juba kuskil Bermuuda kolmnurgas! Käisime korra ka tekil- seal oli rahulik- paar inimest seisis reelingul ja kuskil 10 mintsa pärast laev käivitas uuesti mootori ja nõka- nõka hakkas vaikselt liikuma. Kuhugi. Navigatsiooniaparaat ju nässus! Fotolt on näha vees heledam koht kus laev sõitu alustas, ja kus enne seisnud oli.


Lõpuks anti valjuhääldist ka kaks korda prantsuskeelne teade, et oli tehniline probleem navigatsiooniga ja see on nüüd lahendatud! No linnuke, laula, laula- usun ma sind jee! Inglise keeles midagi ei öeldud- ehkki kõik muud teated on laevas alati ka ingliskeeles olnud, nagu nt sõitma hakkamine ja hommikusöögi pakkumine ja sadamasse jõudmine. Ju siis need olid lindilt. Mina tundsin end päästevestide kõrval kõige mõnusamalt, aga peagi alistusin Marguse soovile minna tagasi salongi pehmete diivanite peale magama. Mina muidugi magama küll ei kavatse jääda. No paistab, et seekord läks hästi. Aga ma usun, et sellises olukorras ei saa olla liiga ettevaatlik, parem ülehinnata kui alahinnata. Estonias ju pääsesid ka ainult need kes esimese raksu peale neurootiliselt tekile tormasid - ja neid oli 10% reisijatest. Kahjuks ülejäänud enamuses uppusidki...
Oeh, mul läks isegi lõunasöögiisu ära! Mis minupuhul ei ole väga tavaline.

No 57% reisit on läbi ja ka 70% eelarvest. Õnneks on eelarve sisse arvestatud ka tagasisõidupiletid- nii et me oleme suht tasakaalus!

- Posted using BlogPress from my iPad

Korsika viimased päevad

Kobisin juba kell 7 telgist plääžile. Kirjutasin blogi ja lugesin raamatut.


Käisin sada korda ujumas- vesi oli soe, umbes 26 kraadi. Aga muidu oli rand jamapoolne- liivapõhi ja aeglaselt läks sügavaks. Aga vesi oli sege. Lõunaks tegime priimusel jälle toreda eine ning korjasime oma kodinad kokku ning hakkasime sõitma Bastia poole.


Hotelli leidmine oli suhteliselt keeruline, sest ei kodulehel ega booking.comis polnud antud täpset aadressi- oli ainult tänavanimi. Või ma vähemalt arvasin, et see on tänav. Tegelikult oli see üks pudru ja kapsad. Oli vist antud tänavanimi kust oleks tulnud villesse (külasse) pöörata. Küla tähendas siis ca 400 m kesklinnast mööda mäge kõrgemale. Aga paari abivalmis kodanikuga leidsime õige koha lõpuks ikka kätte!
Koht oli täielikult hurmav! Fantastiline!


Mäejalamile oli ehitatud kuidagi väga armas lilli paksult täis aed, kust ei puudunud ka sidrunipuud ja mandariinipuud. Ning bassein. Ja loomulikult vaade merele. Meie tuba oli üliarmas ja väga mugav ja puhas ning suure rõduga, kust avanes kõigele suurepärane vaade.


Rõdul me korraldasime ka toreda söömaaja. Pimeduse varjus tassisime üles oma priimuse ja poti ja tegime pastat. Sõime juurde õunu, sinki, saia ja veini ja mahla ning ühe suurepärase tiramisu!


Poti koos ülejäänud pastaga peitsime kappi mustapesukoti alla, et keegi ei avstaks!
Järgmise päeva lebotasime selles suurepärases aias ja basseini juures. Pealelõunat aga läksime autoga linna. Parkisime sadamasse ja läksime tutvuma Bastia vaatamisväärsusega - tsitadelliga! Bastia oli üldse ääretult armas, vanaegne madal linnake, kuid tsitadell oli midagi meie vanalinna laadset.





Vanad paksude seintega hooned mäejalamil valvamas vaenalse tulekut. Kahjuks muuseumisse meid ei lastud- ei saanudki aru miks: sulgemiseni oli veel pool tundi. Aga keegi neist ingliskeelt ei rääkinud ja nii ladusast prantsuskeelest sain aru mina ainult seda et on liiga hilja ja oleks pidanud tulema tund aega varem, sest muuseumi külastamiseks kulub 1,5 h. No mida iganes!
Ning oma viimase ja suurepäraseima õhtusöögi sõime tsitadelli avatud restoranis La Vista, millelt avanes avar vaade linnale ja jahisadamale.


Menüü oli loomulikult ainult prantsuskeelne. Nagu ka kelner. Tõlgin menüüd:


Mina tellisin nn päevakala, mille hind oli restoranis 100g kohta ja kala liik sõltus sellest mida kaluritel pakkuda oli hommikul. Mulle toodi valida kolme toreda hõbedase kalapoisi vahel - valisin keskmise. Margus valib alati keskmise, ükskõik mille vahel siis valida on. Mõistlik tegelikult - aitab ära hoida äärmustesse kaldumist! Margus tellis samasuguse asja ainult homaariga. Aga kelner teatas et suurt homaari ei olegi ja et soovitab selle asemel kolme mereanni vaagnat - seal on kalafilee, kaheksajalad ja langust.
Kui meie kala valmis sai, toodi ta kgu toreduses meile näha, ning kelner fileeris ta serveerimislaual mu taldrikule.


See kala oli ülimaitsev! Hõrk, valge, pehme, luudeta....valge veiniga veel eriti hea. Kala nimi oli poisson de la roche- kaljukala. Lisandiks oli väikeste karpide ja muude mollusktega mahlane riisipuder - see viis keele alla ning pommu ja teiste aedviljadega küpsetatud soe salat. Marguse langust ja kaheksajalad olid ka väga maitsvad. Aga kala oli mingi suure kala filee - natsa puine oli, nagu tuunikala.


Mahtus ka veel magustoit mis oli samuti ülimaitsev. Mina tellisin pannacotta ja jäätise seguses magustoiidu iirise ja kogikestega ja Margus tellis viigimarjakoogi lilla jäätisega


Homme väga vara hommikul lahkume korsikalt.
- Posted using BlogPress from my iPad