Šveitsist Itaaliasse sõitsime läbi Püha Bernhardi kuru ( Gd St. Bernard). Siit on pärit bernhardiinid. Ja minu vanaisa nimi oli ka Bernhard! Nii, et läbisime püha kuru püha tundega.
Kurusse jõudmiseks pidime taas tõusma 2500 m kõrgusele. Nüüd on olemas ka tunnel, mis läbib mägesid otse, kuid on tasuline. Kuna ajavõit oleks olnud alla poole tunni ning pealegi oli himu kuru ka oma silmaga näha, otsustasimegi mööda vana teed sõita. Sama teed, mida mööda 1800aasta maikuus liikus Napoleon oma 46 000lise mehelise armeega Prantsusmaalt Itaaliasse. Jällegi keerutasime mööda mäekülge kaljude ja kuristike vahel. Omapärane oli väga soe temperatuur koos suure lumega.
Temperatuur oli 13 kraadi, aga kuna päike oli tugev ja tuult praktisliselt polnud, tundus see 20 kraadina.
Kurus asus keskajal asutatud Püha Bernhardi mungaklooster. Just oli lõppenud üks jutlus, ning rahavas oli kogunenud siseõue üksteist kätlema ja tervitama ning toosti võtma - nagu see katoliku usu puhul tavaline on. Kirikupea oli neoonroosamütsiga ja mungad kandsid tavalisi valgeid fliise ja kaela riputatud puust riste.
Mungad olid erinevas vanuses äärmiselt elurõõmsad ja särasilmsed mehed, kes hea meelega kõiki soovijaid patsutasid ja musutasid ja paar head sõna laususid.
Kloostri kõrval oli künkal üks kabel, mis oli püstitatud1470 aastal kurul laviinis hukkunud 150le inimesele(või mungale)- kiri oli vaid prantsuskeelne.
Kiriku kõrval oli ka bernhardiinimuuseum :)
Enne riigist lahkumist tahtsime ära kulutada mõned tekkinud frangid. Peatusime ühes bensukas ja saime 2 frangi eest kaks pisikest topsi jogurtit (ca 50 eeki). 60 frangi senti( vist šillingid) jäigi kätte, kuna nii odavat asja seal ei müüdud. Isegi nätsupakk oli poole kallim (eesti rahas ca 20 eeki).
Itaalia kiirteed sõites on raske leida normaalseid puhkekohti, kus saaks pikniku pidada. On ainult ülikitsad taskud paari meetri kaugusel kiirteest- seal küll süüa ei saa. Tolm ja müra häirivad. Ka bensiinijaamades on päris keeruline varjulist peatuskohta leida ja koguni on sildid üleval et piknik keelatud! Lõpuks, kui olime peaaegu juba nälga surnud, siiski leidsime päris normaalse kõrvalise pinkidega koha kiirtee ääres. Keetsime priimusega vett ja tegime kiirnuudleid, millele peale lõikasin parmasani. Lisaks sinki, tomatit ja kullahinnalist jogurtit. Margus haukas peale ka paar "värsket" võileiba, mina loobusin täna.
Võrreldes Šveitsi mägiteedega on itaalia omad üllatuslikult paremas seisus. Turavlisusele on pööratud palju tähelepanu- kõik kaljud on võrguga kaetud ning kõik teeäärsed kuristikud on väga paksude ja tugevate piirete ja aedadega. Aga teed on hullult käänulised. No ebanormaalne! Üle 50 meetri sirget lõiku ei tule. Ja paar tundi niimoodi tiirutada siis lõpuks on süda ikka väga paha. Isegi Margus tunnistas, et veidi iiveldab. Šveitsis küll sellist jama polnud. Aga õnneks kiirteel see häda kadus - see läks alati otse - kus oli mägi, oli tunnel ja kus oli org oli sild. Sestap koosneski enamus teest sildadest ja tunnelitest, mis kokkuvõtteks väsitasid palju rohkem kui tasasel maal sõit( ja maksis minumeelest ilget raha- ca 40 euri).Kokku sõitsime täna üle 600 km ja koos peatustega ca 9 tundi. Viimased tunnid olid eriti piinarikkad- jube väsimus ja tüdimus. Vaated olid väga ilusad- meri, palmid, lilled, mäed ja orud ja päike....aga lõpuks see kõik lihtsalt väsitas. Margus ütles ka lõpuks nende vaadete kohta et: on ilus küll, aga vaikselt tuleb juba selline tunne, nagu oleks õhtu otsa ainult magustoitu söönud. Nii et liiga palju hiilgavat ilu vaesele eestimaalase silmale on tappev!
Märkamatult olime Prantsusmaale jõudnud, ning keerasime kohe Nizza peale, kus kavatsesime kuskil kämparis külje maha heita ööseks. Homme lõunast läheb Nizza sadamast meie praam Korsikale.
Kui tomtomi poleks olnud siis kaardi järgi selles linnas liigelda ja midagi leida oleks võimatu! Igaljuhul jõudsime veerand tundi enne retseptsiooni sulgemist pärale, kus ma hoolega päheõpitud prantsuskeelsed väljendid letti ladusin. Selle peale vana kämpariboss aplodeeris rõõmsalt ja suhtles meiega soravas ingliskeeles edasi :)
Õhtusöögiks me linnaliikusesse ei jaksanud minna ja otsustasime süüa kõrval kämpingu restoranis( meie mõistes rohkem bubi). Söök oli alla keskmise ja maksis kokku 25 euri. Mina tellisin pasta carbonara, mis toodi kohale selliselt et keset taldrikud oli pooleks löödud toores muna koore sees. Ja vat seal küll ingliskeelt ei räägitud ja mu hääldus oli vist nii kehv, et veini asemel taheti alguses õlu tuua. Aga vein oli hea!
- Posted using BlogPress from my iPad
