Vastassuunas oli juhtunud mingi õnnetus ja üks sõidurida kolmest oli kinni. See tingis seal mitme kilomeetripikkuse ummiku.
Lõunapausi tegime rekkajuhtide peatuskohas. Väga jubedad välikäimlad olid. Tõsiselt. Seal oli üks ilus pika patsiga mustlastüdruk, kes kussutas last kätel. Möödudes naeratasin talle. Mis oli saatsulik viga. Ärge kunagi naeratage mustlasele! Kuna me ei suutnud talle segeks teha, et me tõesti ei soovi seda puhtast kullast klotserit osta, andis Margus talle 1 euro, et ta ära läheks. Mina arvasin, et ei tohiks nii nõrk olla ja niimoodi raha anda. Margus küsis, kas teiste aitamine on nõrkus? Mm jah, tegelikult on tal õigus...ei ole.
Sõime puude all pingil oma lõunat, mis olid kodust kaasavõetud võileivad. Jälle. Ilm oli jälle ilusam ja sooja oli juba üle 20 kraadi. Olime jõudnud Frankfurdi lähistele. Ca 700km veel.
Šveitsi esimene linn oli Basel, kuhu jõudsime kell 17.30. Vihma jälle sadas. Margus ostis bensiinijaamast šveitsi kiirteede kleepsu, kuigi me pidime ainult mõned sajad kilomeetrid seda kasutama ja kleeps oli mõeldud aastaks ajaks. Aga Margus ütles, et tema tahab viisakas olla! Nüüd veel nats alla 300 km ja oleme kohal.
Šveitsis oli hästi armas sõita. Tee läks üle sügavate orgude, nii et orus kasvavad suurte kuuskede ladvad olid meie kõrgusel. Ja läbi tunnelite mis läbisid järske mägesid. Mäed olid kaetud kas lopsaka erkroheliste sametpehmete niitudega kus kohati olid ära eksinud armsad vanaegsed linnakesed. Kohati aga paksud kuuse- ja lehtpuu metsad. Taamal, lumised pead pilvedes, oli aimata Alpi mägesid, mille vahel mõtisklesid rahulikud järvesilmad.
Sõit kulges prantsuse piiri ääres lõunasse, kus jõudsime Itaalia lähistele. Linnakesed millest läbi sõitsime muutusid järjest lõuna-euroopa hõngulisemaks.
- Posted using BlogPress from my iPad
